Lohk on tagurpidi muhk

Laupäeva hommik. 5:15. Miski asi hakkab järsku hullult lärmama. Hüppan ehmatusega istukile ja haaran telefoni. Tükk aega läheb enne kui saan aru, et see on äratus. Oijah. Karvapüksid jalga, kasukas selga ja vaikselt Otepää poole vurama. Linn on kahtlaselt tühi. Nagu oleks alles varahommik. :D

Selle eest on Tartu mnt juba masendavalt täis. Mida nad kõik otsivad sealt keset ööd? Tartusse jõuame siiski suhteliselt kiiresti. Väike turgutus/ergutus Statoilis ja edasi Otepää poole. Liiklus läheb aina tihedamaks ja vaikselt moodustud autodest ühtlane voog, kes kõik uniselt Otepää poole vuravad. Keegi ei tõmble. Hämmastav.

Veel enne kui Otepää paistma hakkab, autode vool peatub ja edasi saab vaid teosammul. Õnneks suhteliselt kiirel teosammul. Igal juhul paanikat ei tekkinud. Peale väikest vestlust Politseiametnikuga, sai edasi harjutada kitsaste postide vahel sõitmist. Nagu Need For Speed. :D Kõik postid jäid esimesel katsel püsti…

Auto parklasse, ise bussile ja Otepääl me olimegi. Kõik sujus kui õlitatult. Hoolimata igal pool liikuvatest rahvamassidest ei pidanud kuskil liigselt sabatama ega tunglema. Aastate pikkune kogemus korraldamisel tuleb ikka kasuks. Ainult kohalik Konsum pole selle viie aastaga, mil Otepääl on suusatamise maailmakarikaetapid toimunud, midagi õppinud. Kogu seda massi, kes üritas veel enne võistlust veidigi söögi ja alkoholi tagavarasid täiendada, oli teenindamas vaid üks kassapidaja. Ju siis Konsumi ärimudeliga ei lähe kokku käibe suurendamine.

Piletid lunastatud käepaelte vastu, sai vaikselt raja äärde liikuma hakatud. Peale väikest ringi vaatamist, otsustasime Tehvandi tõusu kasuks. Ja ei pidanud kahetsema. Võistlus möödus kiiresti. Rahvas ergutas kõiki, aga eriti häälekalt loomulikult omasid. Isegi raja lahtilükkajad said ergutuste osaliseks. :)

Võistlejate kohtadest või ajavahedest polnud terve võistluse jooksul eriti aimugi. Aga seda põnevam oligi. :D Alles siis kui viimane võistleja oli Tehvandi tõusust üles saanud, oli rahval aega ka staadioni kommentaare kuulata. Naiste ja meeste võistluse vahel sai hulgi teed joodud, väike hõõgvein võetud ja juustusai peale näksitud. Lisaks õnnestus varvaste soojendamise käigus ka ühed saapaotsad kergelt teist suguseks vormida. Ilm oli muidu suhteliselt soosiv. Ei külma ei tuult ja väga jahe raja ääres istudes ei hakanudki. Muidugi tuleb meeles pidada ka vana eestlaste vanasõna, et pole olemas külma ilma – on ainult ebapiisav kogus alkoholi.

Peale võistluse lõppu sattusime kui laulupeo rongkäiku. Rahvas laiutas üle kõigi tänavate ja vipid olid sunnitud oma autodes ainult iseennast kiruma. Mingi blondiin loomulikult ei suutnud vastu pidada ja lasi signaali, mille peale sai ta üleüldise sõimu ja põlguse osaliseks. Rohkem mõistust ja mõistmist ikka. :)

Õhtu möödus Tartus. Uniselt. Nagu kogu Tartugi. Ikka hämmastav, kui rahulik ja vaikne võib üks linn laupäeva õhtuti olla. Tallinnas oleks see võimatu - elu käib. Zum-zummis tundsime end kui kuningad – me oleme pealinnast ja maksame. :D

Tallinna ülikooli uuele peahoonele aka Tartu kaubamajale sai ka pilk peale visatud. Õhtupimeduses tulede valgel nägi ta päris kena välja. Selles suhtes ei saa ma aru, miks kõik selle kallal nii vinguvad. Või on see lihtsalt moeasi? Iga Tallinnast tulnud asi on tartlaste jaoks paha?

Igal juhul jäi Tartust meelde veel Luunja kiirgavad kasvuhooned ja Ülenurme lamav politseinik, mis muhu asemel oli hoopis lohk.

Igati meeldiv nädalavahetus oli. Teine kordki suusapidu nautima. Loodetavasti saab Kristiina ka üks kord koduse võistluse võidu kätte. Ise jõudsin ka Elvas enne pimedat mõned kilomeetrid läbitud. Ikka ilus on seal Lõuna-Eestis. Nad võiks vähekegi oma lund sealt ka põhja poole laenutada. Kuidas ma muidu Tartu maratoniks treenin? :p

Aga nüüd tahaks lõpuks magada…