Ekstreemne laupäev

Tänane laupäev on olnud piisavalt segane.
Teele kutsus mind Kõrvemaa rattamaratonile.
Mõeldud-tehtud.

Kuid oleks siis nii.
Kuna mul juba mitmendat päeva hammas valutas ja hambaarsti vastuvõtule oli võimalus ainult laupäeval saada, otsustasin, et valuvaigistite toel pole kuigi mugav edasi elada. Kuid kuna rattamatkale oli registreeritud (õigemini siis ma veel arvasin, et see nii on), olin hopsti hommikul kell üheksa hambaarsti uksetaga, et kella üheteistkümneks starti jõuda. Keegi aga oli must ette jõudnud ja seega sain ikkagi seal piisavalt oodata.

Lõpuks jõudis järjekord ka minuni. Tükk aega läks juba minu kaardi otsimisele. Mitte kusagilt ei suudetud tuvastada G tähte. Lõpuks siiski tuli kaart päevavalgele. Edasi üritati tuvastada, milline hammas mul ikkagi valutab. Prooviti külmaga. Prooviti koputamisega. Prooviti ajutise tuimestusega. Kuid ikka jäi valikusse kaks hammast. Vaadati siis pilti ja kuna tagumisel hambal oli väga sügav plomm, otsustati siiski see lahti puurida. Ja tundub, et leiti õige hammas. :)

Igal juhul oli seal üks juurekanal mäda ja nüüd hakatakse seda ravima. Mis tähendab, et ma saan hambaarsti nüüd lähitulevikus ikka palju külastada. Prrr.

Lõpuks auto juurde jõudes helistasin Teelele. Selgus, et ma pole võistluseks registreeritud. Mina arvasin, et tema registreerib mind, tema aga, et ma ikka ise seda teen. No mis siis ikka. Eks kohapeal saab ka veel raha maksta. Kõrvemaale jõudmiseks oli mul sellel hetkel kolmveerand tundi. Ehk siis tuli sõita tavapärasest veidi kiiremini. Teel oli hull liiklus ja iga nurga peal mõni seeneauto. Kuid kohale sain isegi suht kiiresti. Täpselt viis minutit enne starti. Juba paistiski ärakeeramise teeots. Võistluste puhul oli ka kiirust piiratud. 70 märk. Vähendan kiirust. 50 märk. Sõidan rahulikult edasi, sest kuskil mingit ohtu polnud. Selle peale aga hüppas põõsast välja sinises mundris mehike ja suunas mu tee äärde. Tore.

Väike jutuajamine, lubade kontroll ja õnneks pääsesin karistuseta. Sõnad loeti küll mitmekordselt peale. Sain targemaks ka. Nimelt kehtib karistus sõidukiiruse ületamise eest aasta otsa. Ja seda mitte rikkumise hetkest, vaid trahvi tasumise hetkest.

Pärast võistlust kuulsin, et veel vähemalt üks neiu oli taolise vestluse politseiametnikuga maha pidanud.

Kui arvasin, et kohale jõudes saan kohe starti kimada, siis eksisin. Juba parkimise peale kulus oma viis minutit. Lisaks oli see suht kaugel. Kibekiirelt riided vahetatud ja registreerima. Seal neiud olid küll väga üllatunud, et ma nii hilja tulen, kuid siiski panid mind kirja. Kiirelt tegutsedes kinnitasin ajamõõtja liiga kõrgele. Igal juhul ei kuulnud ma ei starti ega finishit läbides ühtegi piiksu. Seega eeldatavasti mingit aega kirja ei saanud.

Kimamist alustasin umbes 10 min teistest hiljem. Alguses oli suht üksik tunne ikka. Samas oli rada kitsas ja parem oligi rahulikult üksi sõita. Viie kilomeetri möödudes hakkasin ka esimestele matkajatele järele jõudma. Kümne kilomeetri peal olin möödunud umbes paarikümnest inimesest ja kohe peale joogipunkti sain ka Teele kätte. Natuke sai temaga koos tsillitud, kuid siis kimasin edasi. Mingi hetk oli otse ees kaameramees. Üks väike poiss ronis lupsti mäest üles, kuid kuna mul oli parasjagu mingi käiguvahetamise paanika jäin lihtsalt keset mäge seisma. Piinlik oli. :)

Päris lõbus oli tagant poolt tulles rahvast mööda kimada. Kohati ma ei saanud küll aru, kuidas enam-vähem kõrvuti olid korralikud sportlased ja lihtsalt matkajad. Kuigi tänapäeval leidub muidugi ka päris palju varustuse-pedesid, kes arvavad, et kui endale tippsportlase varustus osta, siis hakkavad ka tulemused ise tulema. Õnneks aga ei sõida kostüüm ise. Mees või naine peab ikka ka ratta seljas olema.

Viimased kilomeetrid mööda suusarada olid ikka rasked, kuid lõpuks oli 36 km seljataga. Ajaks umbes tund ja 52 minutit, millega olin kuskil 400+ lõpetaja. Õigel ajal starti jõudes oleksin vast 100 kohta kõrgemal olnud (seal keskosas oli neid lõpetajaid ikka päris tihedalt).

Igal juhul vähemalt mingi märk maha saadud ja järgmine aasta eesmärk terve neliksari läbi teha - suusamaraton, jooksumaraton, triatlon ja rattamaraton.

Peale võistlust särki vahetades avastasin, et kuigi olin arvanud, et panin starti kimades auto võtmed ja id kaardi lukuga taskusse, see siiski nii polnud. Suht ime, et mul midagi sellise raputamise peale kadunud polnud.

Tänu varasele ärkamisele on päev tundunud eriliselt pikk ja tegus. Ja hästi ilus ning soe sügisilm juhtus ka olema.
Teinekordki. :p

http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=5&pid=75002