neljapäev, 19. märts 2009

Emakeel

Võõras keeles suheldes on mul alati tunne, et see on kuidagi pinnapealne, kuidagi emotsioonita. Ega mu sõnavara muidugi ka inglise keeles kuigi suur pole, aga see on midagi muud. Emakeeles enda väljendamisel on mingi võlu, mingi salakood. Näiteks sõna "kõueööõud" ei ole ju võimalik üheski teises keeles tajuda nii nagu see kõlab eesti keeles.

1 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Emakeel on tõeliselt kaunis tõesti. Aga endal on kahju, et maru tihti kui tahan midagi täpselt mingit moodi öelda, siis tulevad keelele ainult sobivad inglise keelsed väljendid, kuigi tahaks puhast emakeelt viljeleda. Mõnikord on tunne, et hakka või üldse inglise keeles kirjutama. Väga tihti on raskusi eesti keelsete sobivate fraaside otsimisega või peaks ütlema meelde tuletamisega.

Tahtsingi öelda, et olgugi et meil on tõeliselt rikkalik emakeel, kipub sõnavara enamikul meist igapäevaelus tegelikult üha enam suht piiratuks jääma.. Lasteaias tehakse põnnidele teste, kuimitu sõna keegi teab juba, kuidas keegi areneb ja end väljendab. Endalgi oleks huvitav teada, mis tasemele oma (mandunud) eesti keele (aktiivse) sõnavaraga küündiks, igal juhul on asi kaugel oma keele võimaluste ja võlude uhkelt ära kasutamisest.

Mulle tundub. Lihtsalt mõtted. Mitte kellegi pihta.

16:38  

Postita kommentaar

<< Home