Tartu maraton

Tehtud. Ja nüüd, kolm nädalat hiljem, on ka vaid positiivsed mälestused alles. Aga raske ikka oli. Väga raske. Aga kõigest järgemööda.

Start. Öösel on korralikult tuisanud ja karta on, et rada on pehme. Õnneks on stardiajaks tuul vaibunud ja ka külmakraade pole liiga palju. Olen sattunud enda jaoks ilmselgelt liiga tugevasse stardigruppi. Selle asemel, et eelmise aasta poolmaratoni ajad kahega korrutada ja natuke juurde liita, on nad pigem mu aja kuskil 1,5-ga korrutanud. Igal juhul tüübid mu kõrval räägivad, et nende eesmärgiks on sõita see aasta nelja või nelja ja poole tunniga. Minu eesmärgiks oli sõita kuue tunniga...

Start. Üritan ennast tagasi hoida. Aga imelik on enda ette jätta pikka vahet eelmisega, kui igal pool kõrval käib paras sahmimine. Vaikselt siiski kiiremad rühivad ettepoole ja saan jätkata omas tempos. Suusad pole pahad ja esimene kolmandik möödub väga hea enesetundega.

Ühest asjast ma aint ei saa aru - miks kõik inimesed enne igat väiksemat küngast seisma jäävad. Praktiliselt täiesti. Ja siis käärsammul vaikselt üles tammuvad. Ma olen ikka harjunud ilusti klassikalise sammuga küngastest üles rühkima. Nii kulutangi algul palju jõudu sellele, et tõusudel vaba rada leida. Kuid kuna värskelt sadanud lumi ja eessõitjad on jätnud oma jälje, saan aru, et kui ma sama moodi jätkan, siis olen ma ikka väga varsti omadega läbi. Pehmes lumes sumpamine lihtsalt röövis liiga palju energiat. Otsustasin, et kannatan ära selle küngastel seismise.

Peale Harimäe laskumist tunnen, et kogu määre on suusa alt kadunud. Igast künkast on juba hoopis raskem üles saada. Üle ühe tankimispeatuse määrin suuski. Aga paremaks asi ikka ei lähe. Nüüd hakkab lumi vaikselt hoopis suusa alla kogunema, mis tähendab, et mäest üles annab tagasi ja mäest alla ei libise. Tuleb rohkem kätega tööd teha.

Tankimispeatustes võtan üldse rahulikult. Ja üritan võimalikult palju juua ning ka midagi hamba alla saada. Poolel maal hakkab siiski jõud raugema. Energiabatoon annab küll veel korraks väikese boonuse, kuid viimased 20 kilomeetrit on ikka väga rasked.
Jõudu annavad kolm asja:
1) enda ümber ringi vaadates näen, et ka teistel on täpselt sama raske
2) katkestada pole mingit mõtet. Siis oleks eelmised 50 km ju ilmaasjata ja kuidagi tuleb need järele jäänud 13 km ikkagi ära kannatada
3) meenutus eelmisest aastast, kus ma poolmaratonil samades kohtades lausa lendasin ja nautisin igat vahelduvtõuget

Mõtlen, mille kuradi pärast ma sinna ronisin. Ei kunagi enam. Suusatamine ikka pole päris minu ala...

Viimased neli kilomeetrit on puhas lauskmaa. Võtan ennast veel kokku ja liuglen vaikselt lõpu poole. Viimase kilomeetri sildi juures teeb üks šveitslane pilti. Ergutan teda ja saan ka ise jõudu juurde.

Finiš. 5:28 Tehtud. Väsimus on suur, kuid tunne juba hea. Ja peale sauna läheb veel paremaks. Eriti kui teistega saab muljeid vahetada. Jõuan järeldusele, et korralikuma rajaga, parema suusaga ja, mis peamine, natuke rohkem trenni tehes, olen suuteline Tartu maratoni ka viie tunniga läbima.

Järgmine aasta jälle! Kui vähegi lund on...