Pöff

Pöff juba pea nädal aega läbi. Mõningad meelde jäänud filmid siis:

Aeg (Lõuna-Korea) - Kim Ki-duk'i film. See ütleb juba palju. Minu jaoks ongi tema filmid saanud teataval määral sürrealismi sünonüümiks. Peamiselt närviline, kuid kohati siiski ka armas film.

Sina olen Mina (Leedu) - sai žürii eriauhinna. Leedu versioon Tätte "Meeletu"-st. Lihtsas elus peitub oma võlu ja kohati tahaks isegi mõneks ajaks metsa ära põgeneda ning olla täitsa üksi ja omaette.

Pariis, ma armastan Sind (Prantsusmaa) - ma armastan Pariisi. Olen seal küll vaid korra kooliekskursjooniga käinud ja tollal piirdus see peamiste vaatamisväärtuste läbi jooksmises. Sellegi poolest ma tean, et armastan Pariisi. Ja tahan sinna varsti ka minna. :)
Filmi enda formaat oli ka lahe - 20 viie minuti pikkust lühifilmi erinevatelt tegijatelt - just nii nagu nemad Pariisi näevad. Pariis - Armastuse Linn.

Rõhkkonnad (Türgi) - elu koos inimesega, keda sa enam ei armasta. Üksindus. Taasleidmine. Kokku- ja lahkuminek. Ühe suhte lugu.

Grbavica (Bosnia-Hertsegoviina) - sõjajärgne elu. Tööd ei leidu kusagilt. Või pigem tuleb töötada mitmel kohal, et ennast kuidagi ära elatada. Sõjakuridegude äsjane üleelamine.
Seda filmi vaadates sain aru, kui hästi tegelikult Eestil läks taasiseseisvumisega - ilma verevalamiseta, ilma kodusõjata. Rahulikult. Suhteliselt.

Tuul, mis sasib odrapõldu (Iirimaa) - Iiri vabadussõjast inglaste vastu ning kuidas järsku sai sellest võitlus hoopis iirlaste endi vahel. Segane, nagu Iiri keelgi. :D
Samas andis ikkagi hea sissevaate pingetele Iirimaal, mille põhjused on pikas inglaste ülemvõimus.

See aasta siis möödus pöff minu jaoks ilma Lähis-Idata ja vaid üks film aasiast. Selle eest veidike Balkanit ja meie endi Lõunanaabreid. Pigem selline kindla peale minek. Festivali võidufilm (Tumesininepeaaegumust) jäi mul küll nägemata, kuid loodetavasti tuleb see peagi ka Sõprusesse.