Unistused
Täna prantsuse keele tunnis pidime rääkima, mis me arvame, milline on meie elu kahekümne aasta pärast. Kuna selline periood on liigagi pikk, on midagi konkreetset välja tuua raske. Nii vastasidki kõik järjest, et on õnnelikult abielus, 2-3 last, elavad oma majas, on saanud rikkaks jne. Masendav. Kas tõesti on peamine, mis me elult tahame turvatunne? Kindlustatus? Teadmine, et meie kõrval on keegi. Oleme täitnud oma rolli ühiskonna ees ja lapsed üles kasvatanud.
Igal juhul ei suutnud ma samas vaimus jätkata ja mõtlesin kiiresti hoopis midagi muud välja. Mitte et ma ise samu asju ei väärtustaks, kuid kuidagi mage oli seda kõike korrata. Elus on muudki, mida tasub nautida.
posted by Unknown @ 22:59
5 Comments:
mis see siis oli mille sa välja mõtlesid?
Oi ma olen tahtnud sellest ise kirjutada, pole jõudnud. Olgu siis nüüd siia.
Ma arvan see abielu-lapsed-maja on lihtsalt kõige lihtsam asi, mille peale tulla, väsinud peaga, ilma erilise motivatsioonita kaugemale mõelda, ütledki, et abielu-lapsed-maja. See on lihtsalt nii lihtne ja mugav vastus. Natuke üldistan, aga inimestes ei ole seda lapselikku rõõmu nö mõtetult unistada ja mõelda välja, et 20 a pärast oskad mõnda rohkemat keelt, või et võibolla elad kuskil teises riigis, või et oled leidnud veel mõne uue super hobi/tegevusala või et oled vahetanud eriala või et midaiganes kõik killud mis su elu 20 a pärast mõjutavad.
Tavaline taks, üldse elus, üldse suhtlustes, kui vähe kaugemale esimesest 'sobib-vastuseks-küll' asjast kaugemale mõeldaks, jõuaks paljud asjad mõtestatumate ja mõistlikemate käikudeni.. kutsun ka üles olema mitte nii pinnapealsed. Tubli siis, et sa viitsisid mõelda, natuke rohkem.
Aga kui praktiliselt võtta, siis mina küll ei kujuta ette, mille poolest elu 20 aasta pärast erineb praegusest. Ikka käid üldjuhul palgatööl, teed tööd, sööd, treenid, magad.. Ja vat see on minu meelest masendav. Et ega midagi erilist uut elu täidet kuskilt tulla ei saa ja enda (igapäevaelu) eest kuskile ära ei lähe. Heal juhul reisid rohkem, kui tahtmist on.
Aga et jah, mis see oli siis, mis sa välja mõtlesid? :)
Siiski, see igapäevaelu on veits elutervem nende tugevamate postidega (kaaslane, lapsed), millest oma elu teel now-and-then parematel-halvematel aegadel toitu ja jõudu ja mõtet saada. Vähemalt teoreetiliselt ja headel juhtudel kaasad ja lapsed seda annavad. Ja siin ma ei arvestaks ainult neid norme, et vajalik on abielu ja oma liha-ja-veri lapsed vaid vabamalt ja "rohelisemalt" - kaaslased on kaaslased, mitte kohustused, lastekodud on lapsi täis ja oma maja omamisel on sada stressful aga.
Ainult kui poleks neid süümepiinasid oma esivanemate ees, kes niiväga loodavad, et neil on 'normaalne laps' 'normaalse eluga' mis üldjuhtumil ei tähenda esmajärjekorras 'rohelisemat' ja õnnelikumat mõtlemist vaid siiski teatud linnukeste täitmist, siis ma täielikult nõustuks sinuga. Aga kuna need väiksed süümepiinad ja teatud kohusetunne paratamatult on, siis.. siis ma ei teagi.. kuidas suhtuda.. veereb nii kuis veereb.
Aga võta seljakott selga, mine laia maailma..rända seal lihtsalt mõltematult ringi, vaata kaua vastu pead ning millisteks kujunevad su väärtushinnangud ja pere- ja kodusoovid siis!!
(väike iroonia)
Inimesed unistavad enamasti sellest, mille puhul nad arvavad, et see teeb neid õnnelikuks. Kas te selle peale pole mõelnud, et suurem osa inimestest ei vaja palju, et olla õnnelik? Enamik ei vaja õnnelik olemiseks kõrgeima mäetippu ronimist, langevarjuhüppeid, reise ümber maailma, mõne võõrkeele oskust jms. Enamikule piisab õnnelik olemiseks sellest, et ka kahekümne aasta pärast on nende kõrval inimene, kellega on hea koos olla, et neil on kodu, kus nad tahavad olla, lapsed on terved... ("white picket fence" unistus)
Te võite seda ju pidada pinnapealseks ja lihtsakoeliseks, aga mulle tundub unistus 20 aastat hästi toimivast suhtest (olgu see siis abielu või mitte) ja kodust, mis on kodu selle sõna sügavaimas tähenduses, tööst, mida sa teed selle pärast, et sulle meeldib seda tööd teha, mitte ainult palga pärast jne suuremana, kui unistus mäetippude vallutamisest, kuule lendamisest või presidendiks saamisest.
Nõus, et kodu, lapsed ja armastav kaaslane on õnn. Mind pigem häiris see, et inimesed ei suuda mõelda endast ja tulevikust midagi enamat, midagi lisaks sellele. Midagi põnevamat...
Postita kommentaar
<< Home