Ekstreemne laupäev

Tänane laupäev on olnud piisavalt segane.
Teele kutsus mind Kõrvemaa rattamaratonile.
Mõeldud-tehtud.

Kuid oleks siis nii.
Kuna mul juba mitmendat päeva hammas valutas ja hambaarsti vastuvõtule oli võimalus ainult laupäeval saada, otsustasin, et valuvaigistite toel pole kuigi mugav edasi elada. Kuid kuna rattamatkale oli registreeritud (õigemini siis ma veel arvasin, et see nii on), olin hopsti hommikul kell üheksa hambaarsti uksetaga, et kella üheteistkümneks starti jõuda. Keegi aga oli must ette jõudnud ja seega sain ikkagi seal piisavalt oodata.

Lõpuks jõudis järjekord ka minuni. Tükk aega läks juba minu kaardi otsimisele. Mitte kusagilt ei suudetud tuvastada G tähte. Lõpuks siiski tuli kaart päevavalgele. Edasi üritati tuvastada, milline hammas mul ikkagi valutab. Prooviti külmaga. Prooviti koputamisega. Prooviti ajutise tuimestusega. Kuid ikka jäi valikusse kaks hammast. Vaadati siis pilti ja kuna tagumisel hambal oli väga sügav plomm, otsustati siiski see lahti puurida. Ja tundub, et leiti õige hammas. :)

Igal juhul oli seal üks juurekanal mäda ja nüüd hakatakse seda ravima. Mis tähendab, et ma saan hambaarsti nüüd lähitulevikus ikka palju külastada. Prrr.

Lõpuks auto juurde jõudes helistasin Teelele. Selgus, et ma pole võistluseks registreeritud. Mina arvasin, et tema registreerib mind, tema aga, et ma ikka ise seda teen. No mis siis ikka. Eks kohapeal saab ka veel raha maksta. Kõrvemaale jõudmiseks oli mul sellel hetkel kolmveerand tundi. Ehk siis tuli sõita tavapärasest veidi kiiremini. Teel oli hull liiklus ja iga nurga peal mõni seeneauto. Kuid kohale sain isegi suht kiiresti. Täpselt viis minutit enne starti. Juba paistiski ärakeeramise teeots. Võistluste puhul oli ka kiirust piiratud. 70 märk. Vähendan kiirust. 50 märk. Sõidan rahulikult edasi, sest kuskil mingit ohtu polnud. Selle peale aga hüppas põõsast välja sinises mundris mehike ja suunas mu tee äärde. Tore.

Väike jutuajamine, lubade kontroll ja õnneks pääsesin karistuseta. Sõnad loeti küll mitmekordselt peale. Sain targemaks ka. Nimelt kehtib karistus sõidukiiruse ületamise eest aasta otsa. Ja seda mitte rikkumise hetkest, vaid trahvi tasumise hetkest.

Pärast võistlust kuulsin, et veel vähemalt üks neiu oli taolise vestluse politseiametnikuga maha pidanud.

Kui arvasin, et kohale jõudes saan kohe starti kimada, siis eksisin. Juba parkimise peale kulus oma viis minutit. Lisaks oli see suht kaugel. Kibekiirelt riided vahetatud ja registreerima. Seal neiud olid küll väga üllatunud, et ma nii hilja tulen, kuid siiski panid mind kirja. Kiirelt tegutsedes kinnitasin ajamõõtja liiga kõrgele. Igal juhul ei kuulnud ma ei starti ega finishit läbides ühtegi piiksu. Seega eeldatavasti mingit aega kirja ei saanud.

Kimamist alustasin umbes 10 min teistest hiljem. Alguses oli suht üksik tunne ikka. Samas oli rada kitsas ja parem oligi rahulikult üksi sõita. Viie kilomeetri möödudes hakkasin ka esimestele matkajatele järele jõudma. Kümne kilomeetri peal olin möödunud umbes paarikümnest inimesest ja kohe peale joogipunkti sain ka Teele kätte. Natuke sai temaga koos tsillitud, kuid siis kimasin edasi. Mingi hetk oli otse ees kaameramees. Üks väike poiss ronis lupsti mäest üles, kuid kuna mul oli parasjagu mingi käiguvahetamise paanika jäin lihtsalt keset mäge seisma. Piinlik oli. :)

Päris lõbus oli tagant poolt tulles rahvast mööda kimada. Kohati ma ei saanud küll aru, kuidas enam-vähem kõrvuti olid korralikud sportlased ja lihtsalt matkajad. Kuigi tänapäeval leidub muidugi ka päris palju varustuse-pedesid, kes arvavad, et kui endale tippsportlase varustus osta, siis hakkavad ka tulemused ise tulema. Õnneks aga ei sõida kostüüm ise. Mees või naine peab ikka ka ratta seljas olema.

Viimased kilomeetrid mööda suusarada olid ikka rasked, kuid lõpuks oli 36 km seljataga. Ajaks umbes tund ja 52 minutit, millega olin kuskil 400+ lõpetaja. Õigel ajal starti jõudes oleksin vast 100 kohta kõrgemal olnud (seal keskosas oli neid lõpetajaid ikka päris tihedalt).

Igal juhul vähemalt mingi märk maha saadud ja järgmine aasta eesmärk terve neliksari läbi teha - suusamaraton, jooksumaraton, triatlon ja rattamaraton.

Peale võistlust särki vahetades avastasin, et kuigi olin arvanud, et panin starti kimades auto võtmed ja id kaardi lukuga taskusse, see siiski nii polnud. Suht ime, et mul midagi sellise raputamise peale kadunud polnud.

Tänu varasele ärkamisele on päev tundunud eriliselt pikk ja tegus. Ja hästi ilus ning soe sügisilm juhtus ka olema.
Teinekordki. :p

http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=5&pid=75002

Progeja raske elu

Airelt:
http://itoday.files.wordpress.com/2007/09/programmer.gif

Neljapäev

Võiks olla juba reede...

Kõik puhuvad

Täna hommikul sain esimest korda puhuda.
Harku suusaradade alguse juures võeti kõik järjest rajalt maha.
Nii põnev.
Kõik sujus kiiresti ja valutult.
Loodetavasti saadi kätte ka mõni roolijoodik enne kui too mõne inimese surnuks sõita jõudis.
Liiklusohutuse nimel olen nõus kasvõi iga päev 20 sek hiljem tööle jõudma.

:-)

Just selline naerunägu sai eile 25 aastaseks.
Praegu ei kujutaks digitaalset suhtlust ilma vigurnägudeta ettegi.

Orienteerumishooaja lõpp

Neljapäevakud on läbi selleks aastaks.
Hooaeg kujunes suhteliselt edukaks. Kuigi kevadel jõudsin metsa harva, sain kokkuvõttes ikkagi rohkem punkte ja parema koha kui eelmine aasta. Ka parim tulemus ühelt etapilt oli veidi parem - kümnes. Järgmine hooaeg tahaks juba veidi tihedamalt esikümnesse ära eksida.

Nüüd veel vaid xDream ja rogain ees ning peale seda võib juba suusad välja otsida. :p

Microsoft ei austa kasutaja valikuid

Windows Live Messenger sundis ennast see nädal uuendama. Paigaldamisel sain taas parajalt vihastatud.

Pea iga programm tänapäeval püüab kasutajale pähe määrida ka paljugi seda, mida ta tegelikult kohe üldse ei vaja. Mind aga paneb imestama Microsofti järjekindlus. Kui ma korra juba olen öelnud, et ma neid asju ei taha, siis võiks ju mu valikud austada ja programmi uuendamisel neid enam mitte pakkuda. Vähemalt me Skype'is teeme nii. :)

Nädala tsitaat

"Antud arutluskäik põhineb teesil, et Bush ei ole hull. Paraku puudub viimases igasugune kindlus."
Andrei Hvostov

Artikkel ise: "Karikakramäng Iraani sõjaga"
Põnev lugemine.

Optimist vs pessimist

"Optimist näeb roosi, pessimist näeb okkaid."
Fernando Pessoa

Elu on roos...

Liikluskultuuritus

Kuna meedias antud teema hetkel vägagi kuum, siis vinguks ka veidi.
Eile näiteks sõitsin Mustamäelt kesklinna 45 minutit. Rekord. Masendav.

Aga lisaks ummikutele on eestlaste liikluskultuur täiesti lootusetu.
Valgusfoor. Vilkuv roheline. Mõtlen, kas pidurdada, kuid ei jõua veel reageerida. Sõidan kollasega ristmikule. Vaatan peeglisse. Näen, et minu selja taga tuli veel kolm autot üle. Sulaselge punasega. Mismõttes? Ja nii praktiliselt iga valgusfoori juures. Huvitav, kui ma kõikides sellistes situatsioonides ikkagi pidurdaksin, siis kaua läheb aega enne kui mulle tagant sisse sõidetakse või lõuga anda tahetakse?

Ja ühissõidukirajad on meil ka pigem kiirendusradadeks, kust kaudu saab osavalt ennast teistest mööda pressida. Kurb.

Aga mina enam tipptunnil autoga linna ei lähe. Ühistransport sööb vähem närve.

Montenegro

Ammu, ammu, siis kui veel suvi oli täies võimsuses, käisin puhkamas Montenegros. Super. Soovitan sinna kindlasti minna. Ja võimalikult kiiresti, sest varsti on Montenegro sama kallis ja ülerahvastatud kui Horvaatia.

Mäed ja mäed ja mäed.
Ja sinine-sinine meri.
Ja päike.

Mõningad pildid

Sügis käes

Märkamatult on suvi läbi saanud ja juba vähemalt nädala on olnud külm ja ainult sadanud. Nüüd ka algavad kõiksugu trennid ja koolid. Hüvasti suvi, tere rutiin. Pähhh.