Nädala lugu

Ohvrit mängides

Oleg ja Vladimir Presnjakov "Ohvrit mängides"
Lavastaja: Mart Koldits
Linnateater

Kuritööd. Nende rekonstrueerimine. Süüdistatav, sündmuskoht, uurijad. Kogu sündmustik käiakse läbi nii, nagu kõik kord juhtus. Detailideni.

Ammu pole enam teatris nii palju naerda saanud. Pidev situsatsioonikomöödia. Kohati ei suuda ka näitlejad ise vastu pidada ja puhkevad laval koos publikuga naerma. Priit Võigemast ei hoidnud ennast muidugi ka tagasi teisi provotseerides.

Samas on etendusel ka tõsisem pool - oma kohta elus otsiv noormess, kes püüab toime tulla muutunud ootustega, purunenud lootustega. Mis on tegelikkus ja mis pelgalt kujutlus?

Kohustuslik meelelahutus. Kuid hea ka hilisemaks mõtiskluseks.

Andres Laasik: "Leppimatut vastuseisu lubab endale vaid ohver"
Kristi Eberhart: "Ohvri rollis astub üles Valja Hamletovitš Oblomov"
Meelis Oidsalu: "Koldits sunnib publikut ühelt vaatamisrežiimilt teisele lülituma"

Rambo

David Morrell: "Rambo"
Lavastaja: Kristjan Sarv
No99

Üksik hulkur otsimas teed linna. Aumärgiga tunnustatud politseiülem, kelle peamiseks eesmärgiks on hoida vähimatki pahandused oma linnast eemal. Konflikt vabaduse ja võimaliku seaduserikkumise vahel. Kuna hulkur ei lase ennast kamandada, otsustab politseiülem teda veidi õpetada. Algab mäng, mille käigus selgub, et hulkur on hoopis eriväljaõppega sõjaväelane...

No99 kohaselt suuremõõduline etendus. Lava kasutatakse ära kogu täiega. Ka kõrgustes ja publikus. Samas meeldivalt lühike etendus. Eriti arvestades viimase aja eepos-näidendeid.

Andres Keil: "Rambo: vägi, mõte, teater"
Meelis Oidsalu: "Ohtralt haavu, vähe verd"
Eva Kübar: "Noore mehe kujutlus lõputa sõjast"

Eesti filmide top

Parimad Eesti filmid IMDB's:
1. Kevade 9,0
2. Viimne Reliikvia 8,7
3. Siin me oleme! 8,6

Lõputu kohvijoomine

Madis Kõiv "Lõputu kohvijoomine"
Lavastaja: Priit Pedajas
Mängikoht: Heliose kino
Draamateater

Aeg möödub. Kord edasi, kord tagasi. Inimesed jäävad. Ja kohvi jääb. Mis küll vahest on parem, vahest halvem ja mõnikord täitsa keskmine. Inimesed muutuvad koos ajaga, kuid jäävad endiselt truuks oma kohvikule. Ja alati on kohal Stamgast - igavene kohvijooja. Isegi kui kohvikut pommitatakse või see põleb.

Palju häid näitlejaid lahedas ajaloolises arutelus. Tegevus voolab läbi aastate - tsaari ajast iseseisvuseni ja siis taas okupatsiooni aega. Kohvik Werner - Tartu au ja uhkus. Seal liikuvad inimesed ja nende arutelud. Kuigi ajad muutuvad on midagi ikka sama. Isegi kui Lembit Ulfsaki mängitud Stamgast välja arvata.

"Pole siin filosoofiat midagi, lihtsalt joome kohvi, mõnikord natuke veini juurde, teinekord mõni saiake või pirukas lisaks, harva sekka üks magus aleksandri- või napolenikook... Ja kui juhtub, siis head seltskonda ja meeldivat vestlust näpuotsaga lisaks."

Teatrisõpradele kohustuslik.

Madis Kolk: "Teatrisõbralik ja nostalgiline Madis Kõiv"
Andres Laasik: "Kohvijoomise rahu ületab madina"
Margot Visnap: "Kui kohv sai otsa, siis kohvijoomine käis edasi"

Uus algarv leitud

Võttis aega mis ta võttis, aga veel üks algarv on taas avastatud. Kõigest 13 miljonit kohta on selles arvus. :D

Silmakirjalikkus

Pea igast hotellist võib leida sildi: "Kui soovite, et me teie rätikud puhaste vastu välja vahetaksime, jätke need vannitoa põrandale lebama". Millegi pärast aga vahetatakse ikkagi kõik rätikud alati välja olenemata kuhu sa nad jätnud oled. Sama ka voodilinadega.

Ei mõista, miks siis üldse selliseid lipikuid levitada, kui nagu nii ei tehta nii nagu klient soovib. Totaalne keskkonnasõbralikkuse silmakirjalikkus. :S

Lärmakuse etalon

Lärmakuse etalon on eestlane. Igal pool välismaal teevad millegi pärast eestlaste seltskonnad alati kõige suuremat kisa. Häirib kohe. Aint venelased vist suudavad natukenegi konkurentsi pakkuda.