Teatriaasta kokkuvõte 2014

Nähtud etendusi 22, lisaks neli etendust Baltoscandalil ja üks Talveöö unenäol.
Enim meeldinud etendused: Sokrates. Pidusöök Prytaneionis (VAT teater), Muuseas: ma armastan sind (No99), Imede aasta (R.A.A.A.M.).
Parim naisnäitleja: Elisabet Reinsalu (Utoopia rannik. II osa. Laevahukk, Kassirabal, Surnud hinged)
Parim meesnäitleja: Taavi Teplenkov (Utoopia rannik. I osa. Teekond, Augustikuu, Kõik on täis)

Oli huvitav teatriaasta ja nagu lemmikute järgigi aru saab, siis väga eripalgeline. Lisaks mainitud etendustele võib eraldi välja tuua Utoopia ranniku triloogia, mille vaatasin järjest ära aasta alguses. Minule meeldis kõige rohkem Draamateatris etendunud teine osa. Seda eelkõige Elisabet Reinsalu ja Mait Malmsteni osatäitmiste tõttu - nad moodustasid väga dünaamilise ja kirgliku duo.

No99 on saanud noorte lisandumistega uue hingamise. Eriti just Jörgen Liik ja Rea Lest on nii mõneski etenduses juba silma jäänud. "Savisaare" etendust ootan koos kogu Eestiga juba pikisilmi. Kuigi nagu keegi juba mainis, siis võib-olla ei peaks maaslamajat enam lööma.

Aasta suurimaks pettumuseks oli Polygon teater. Ilmselgelt on nad läinud liiga Tamur Tohvri nägu ja sellega kaotanud kogu kire ja uuenduslikkuse. Kõik nende sellel aastal nähtud etendused olid ühtemoodi hallid ja särata.

Lavaka uue lennu esimest etendust "Torm" käisin vaatamas Tartus. Iga kursus on väga oma juhendaja ja "toetava" teatri nägu. Nii kuvab ka sellest kursusest läbi hästi palju VAT teatrile iseloomulikke jooni. Tuleb põnev lend.

See aasta oli ka Baltoscandali aasta. Eelkõige jäid seal nähtud etendused meelde kohalolu kunsti ehedate näidetena - paljudes etendustes tuli sisu ja mõte ise vormile juurde mõelda. See andis vabanduse tõlgendada ja näha just neid asju, mis hetkel endale olulised.

Elisabet Reinsalu jäi meelde eelkõige "Utoopia Rannikust" Aleksandr Herzeni kaasa kirgliku osatäitmisega kuid ka "Kassirabal" ühiskonna poolt tõugatud Hester Swane'i rollis. Taavi Teplenkov on mulle ammu juba meeldinud. See aasta jäi ta meelde eelkõige "Utoopia Ranniku" esimesest osast kriitik Belinski rolliga.

Teatriuudiseid ja minu arvustusi saate endiselt lugeda Teatrisäutsude lehelt.

Teatriaasta kokkuvõte 2013
Teatriaasta kokkuvõte 2012
Teatriaasta kokkuvõte 2011
Teatriaasta kokkuvõte 2010
Teatriaasta kokkuvõte 2009
Teatriaasta kokkuvõte 2008

Parimad naisnäitlejad:
Elisabet Reinsalu (2014)
Kersti Heinloo (2013)
Marika Vaarik (2012)
Anu Lamp (2011)
Ülle Lichtfeldt (2010)
Ita Ever (2009)
Katariina Unt (2008)

Parimad meesnäitlejad:
Taavi Teplenkov (2014)
Jaan Rekkor (2013)
Mait Malmsten (2012)
Risto Kübar (2011)
Argo Aadli (2010)
Priit Võigemast (2009)
Hendrik Toompere Jr (2008)

Teatriaasta kokkuvõte 2013

Nähtud etendusi 21.
Enim meeldinud etendused: Preili Julie (Kell Kümme), Näha Roosat Elevanti (Polygon Teater) ja Titanicu orkester (R.A.A.A.M.).
Parim naisroll: Kersti Heinloo (Preili Julie, Saatuse heidikute kuu)
Parim meesroll: Jaan Rekkor (Kontakt, Kollaborandid)

See aasta oli suveetenduste aasta. Vaikselt on suveetenduste tase tõusnud ja juba ammu pole need enam lihtsad meelelahutajad, vaid annavad mõtlemist ka edaspidiseks. See aasta aga jõudsid minu isiklike lemmikute hulka lausa kaks suveetendust - Preili Julie ja Titanicu orkester. Eriti just Preili Julie jäi meelde oma mängulusti ja kirglikusega.

Parimate hulka mahtusid ainult projektiteatrite etendused, kuid tegelikult oli valik väga raske ja sama hästi oleks seal võinud olla ka mitu Linnateatri etendust (Maailmale nähtamatud pisarad, Kolm vihmast päeva, Kassirabal).

Aasta suurimaks pettumuseks oli minu jaoks No99 - minu varasem lemmikteater. Tundub, et peale ühiskonnakriitiliste etenduste lõppu vaevlevad nad veidi identiteedikriisis. Nad tahavad luua midagi uut ja kordumatut ning selle tõttu ka katsetavad palju. Minu jaoks on aga need katsetused jäänud veidi kaugeks. Hea meelega ootaks No99'lt taas midagi psühholoogilist ja võimast nagu olid "Kes kardab Virginia Woolfi", "Misery" ja "Rambo".

See aasta oli ka esimene aasta, kui kolisin oma teatriarvustused facebooki - Teatrisäutsude lehele. Üritan seal lisaks vahendada ka uusi, alles tulevaid etendusi ja olulisemaid teatriuudiseid. Tasub laikida.

Järgmist aastat tahaks alustada Utoopia ranniku triloogiaga (lõpuks ometi on sinna isegi pileteid võimalik saada) ja paari Rakvere teatri etendusega. Lisaks tahaks tähelepanu pöörata rohkem ka väiksemate teatrite etendustele, sest tundub, et sealt on järjest põnevaid asju tulemas.

Kersti Heinloo on mulle alati sümpatiseerinud oma kirglike osatäitmistega. Preili Julie's oli see aga veel midagi enamat. See on pikaks ajaks meelde jäänud. Tundub, et talle sobivad üdini naiselikud, kuid siiski tugevad rollid. Meesnäitlejatega oli taas palju raskem - Eestis on palju häid näitlejaid. Hästi oleks sobinud Andres Mähar kui Kersti Heinloo lavapartner Preili Julie's. Kuid kahjuks ma rohkem rolle pole talt see aasta näinud. Jaan Rekkor see eest jäi meelde eelkõige võimsate dialoogidega etendusest Kontakt. Mulle meeldib, kuidas ta suudab ka väiksemaid rolle mängida suurelt.  See kord siis mõlemad näitleja-auhinnad Draamateatrisse.

Teatriaasta kokkuvõte 2012
Teatriaasta kokkuvõte 2011
Teatriaasta kokkuvõte 2010
Teatriaasta kokkuvõte 2009
Teatriaasta kokkuvõte 2008

Parimad naisnäitlejad:
Kersti Heinloo (2013)
Marika Vaarik (2012)
Anu Lamp (2011)
Ülle Lichtfeldt (2010)
Ita Ever (2009)
Katariina Unt (2008)

Parimad meesnäitlejad:
Jaan Rekkor (2013)
Mait Malmsten (2012)
Risto Kübar (2011)
Argo Aadli (2010)
Priit Võigemast (2009)
Hendrik Toompere Jr (2008)

Teatriaasta kokkuvõte 2012

Nähtud etendusi suutsin kokku lugeda 20.
Enim meeldinud etendused: Misery (No99), Aeg ja perekond Conway (Linnateater), Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma (R.A.A.A.M).
Parim naisroll: Marika Vaarik (Misery, Suur õgimine)
Parim meesroll: Mait Malmsten (Hävituse ingel, Kolm õde)

See aasta oli nähtud etenduste suhtes veidi rahulikum. Kuna blogimisse tekkis väike auk, siis kindlasti unustasin ka mõned etendused arvestamata. Mingi hetk tekkis mul ka väike teatriküllastumus ja seega võtsin veidi vaiksemalt. Samuti ei jõudnud ma kahjuks see aasta ühelegi teatrifestivalile - ei Baltoscandalile, Draamale ega Talveöö unenäole. Tööreisid ja muud tegemised võtsid oma.

No99 üllatas taas väga erinevate etendustega: Misery, Iphigéneia Aulises, Suur õgimine - kõik väga erineva stiiliga etendused, mis nõuavad ka näitlejatelt väga erinevaid oskusi. Hästi tehtud! Kevadel sattusin palju Draamateatrisse, aga midagi super head sealt ei mäletagi. Pigem jäi meelde alles sügisel nähtud Marquis d'Artiste. Suveetendustest panid enim mõtlema Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma (R.A.A.A.M) ja Tasandikkude helinad (Saueaugu teatritalu).

Marika Vaarik pole mulle varem väga sümpatiseerinud, kuid Misery'ga mängis ta end kindlalt ka minu lemmikuks - temas on mingit jõudu, mis paelub. Enim meelde jäänud meesnäitleja leidmisega oli mul see aasta aga hoopis tõsisemad raskused. Mait Malmsten on muidugi alati stabiilselt hea igasuguses rollis, kuid mul on tunne, et ta on Draamateatrisse juba liiga kauaks pidama jäänud ja vajaks väikest raputust. Noorematest näitlejatest suudab Nero Urke oma rolle alati mõjuvana mängida.

Paarist etendusest, mida see aasta vaatama ei jõudnud, on mul tegelikult kahju - Onu Vanja (Theatrum), Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp (No99), Liblikapüüdja (VAT teater)... Aga loodetavasti mängitakse mõnda neist ka uuel aastal.

Teatriaasta kokkuvõte 2011
Teatriaasta kokkuvõte 2010
Teatriaasta kokkuvõte 2009
Teatriaasta kokkuvõte 2008

Parimad naisnäitlejad:
Marika Vaarik (2012)
Anu Lamp (2011)
Ülle Lichtfeldt (2010)
Ita Ever (2009)
Katariina Unt (2008)

Parimad meesnäitlejad:
Mait Malmsten (2012)
Risto Kübar (2011)
Argo Aadli (2010)
Priit Võigemast (2009)
Hendrik Toompere Jr (2008)

Teatrisäutsud

Peale väikest vaikelu otsustasin oma teatriblogi kolida facebooki: Teatrisäutsud

Sisu on seal veel vähe, aga like'ige sellegi poolest ja andke tagasisidet, kuidas muuta see leht seal paremaks. Kaasautorid on ka teretulnud, sest paratamatult ma ise kõiki häid etendusi vaatama ei jõua.

Teatriaasta lemmikud 2011

Vikerraadio teatrisaate lemmikud
Parim etendus: "Augustikuu" (Eesti Draamateater, lavastaja Priit Pedajas)
Parim naisnäitleja: Ita Ever ("Augustikuu", "Vombat", "Hiilgav")
Parim meesnäitleja: Priit Võigemast ("Hecuba pärast", "Ma armastasin sakslast")

Linnateatri kolleegipreemiad
Parim lavastus: "Aeg ja perekond Conway" (lavastaja Elmo Nüganen)

Parim naisosatäitja: Hele Kõrve ("Koletis kuu peal", "Amy seisukoht")
Parim meesosatäitja: Priit Võigemast ("Koletis kuu peal")
Publiku lemmik: Anu Lamp


Draamateatri Antsude laureaadid
Parim lavastaja: Ingomar Vihmar ("Õitseng", "Saatuse heidikute kuu")
Parim naisnäitleja: Kersti Heinloo ("Saatuse heidikute kuu")
Parim meesnäitleja: Ivo Uukkivi ("Pulmad", "Õitseng", "Kuni inglid sekkuvad")

Misery

Stephen King "Misery"
Lavastaja: Eva Klemets
No99

Kuulus kirjanik teeb läbi autoõnnetuse. Ta leiab keskealine elust kibestunud haiglaõde ja viib mehe oma majja tervenema. Peagi aga selgub, et kirjanikul ei ole voli omatahtsi kuskile liikuda ja ta sunnitakse kirjutama järge oma kuulsaimale romaanile. Järge, mida saaks lugeda vaid üks inimene. Algab võidujooks ajaga, jaht elu ja surma peale, kus vahendeid ei valita.


Mis on tegelikkus, mis väljamõeldis? Kuhu maale võib minna väljamõeldise kaitsel? Mis on autori kui kunstniku kohustused oma lugejate ees?

Super etendus, super osatäitmistega. Nii Marika Vaarik kui ka Peeter Volkonski sobivad oma rollidesse ideaalselt. Ka algselt vägagi kompaktne lavakujundus teeb vaatamise kontsentreerituks. Tasub istuda võimalikult ees ja võimalikult keskel, et saada vahetu elamus näitlejate näoilmetest ja läbielamistest.

Etendus, mida peab nägema!

Andres Laasik: "Haigevoodi vangistus halvab mõistuse ja tahte"
Heili Sibrits: "Kui julmus pole õudne, vaid lihtsalt hea"
Madis Kolk: "Kus on publiku „naermise koht”?"

Teatriaasta kokkuvõte 2011

Nähtud etendusi suutsin kokku lugeda 28 (neist 5 suveetendused).

Enim meeldinud etendused: Amy seisukoht (Linnateater), Ird, K. (Tartu Uus Teater), Saatuse heidikute kuu (Draamateater).
Parim naisroll: Anu Lamp (Amy seisukoht)
Parim meesroll: Risto Kübar (Three Kingdoms)

Imelik on, et välja toodud etenduste alla ei sattunud see kord ühtegi No99 etendust. Olid ju nii Three Kingdoms, The Rise and Fall of Estonia kui ka Võtame uuesti! suurepärased ja väga erineva stiiliga etendused. Võib-olla nad lihtsalt ei suuda mind enam üllatada ja tase on aetud juba nii võrd kõrgeks. Tiit Ojasoo on ju ka ise tunnistanud, et nüüd on üks etapp No99 ajajärgus läbi saanud ja järgneb arvatavasti veidi vaiksem periood.

Naisnäitlejatest tegi kaks väga head rolli Hele Kõrve - Amy seisukoht, Koletis kuu peal. Kuid oma võimsuselt tuli esile ikkagi Anu Lamp. Risto Kübar võlus oma sarmiga eelkõige Three Kingdoms'is. Ta oli seal ikka hoopis teiselt planeedilt. Samas tegid väga head nimirollid oma etendustes ka Nero Urke (Ird, K.) ja Mait Malmstein (Panso).

Ühe uue teatri avastasin enda jaoks ka - Teoteater. Sinna võiks tihedamaltki sattuda. Ning kaks uut ja ägedat mängukohta tuli juurde - Kultuurikatel ja Põhuteater. Neist viimane küll jäi kahjuks ühe suve kohaks, aga loodetavasti toimub Skoone bastionil ka edaspidi üritusi.

Krappi viimane lint. Sammumisi

Samuel Beckett "Krappi viimane lint. Sammumisi"
Lavastaja: Rein Oja
Draamateater

On vana mees, väsinud mees. On mees, kes kuulab ja meenutab ning siis oma muljeid edasi salvestab. On lindid, palju linte ja üks magnetofon.

Igal ajahetkel arvame, et just nüüd oleme kõige küpsemad, kõige targemad ja see meie, kes oli viis või kümme aastat tagasi oli hoopis keegi teine. Oli keegi kelle mõtteid või ütlemisi me enam ei tunnista, ei taha tunnistada.

Aeglane ja mõtlik etendus, kus ma kuidagi ei suutnud kokku viia lavastuse esimest ja teist poolt. Ja tegelikult ei pidanudki, sest tegemist oli kahe erineva etendusega, mis vaid kokku pandud. Ain Lutsepp nimitegelasena tegi väga hea rolli.

Andres Laasik: "Becketti Krapp on tagasi ja kuulab minevikku"
Pille-Riin Purje: "Mälestuste kerimine, käiamine ja kõrvaleheitmine"
Ott Karulin: "Sammumisi ümber tüvitekstide"

The Rise and Fall of Estonia

Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper "The Rise and Fall of Estonia"
Lavastajad: Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper
No99

Etendus Eesti ja eestlaste minevikust ja olevikust. Eesti ühiskonna teemade viimane etendus No99 teatrilt. Pildikesed siit ja sealt, erinevatest ajastutest, erinevatest situatsioonidest. Pildikesed, mis ühtset tervikut ei moodusta.

Kui eesmärgiks oli inimestes äratundmisrõõmu tekitamine ja mõtlema panemine, siis minust läks see mööda. Äratundmisrõõmu oli. Veidi. Kuid samas olid enamus pildid viidud liigse ekstreemsuseni ja seega ei tekkinud samastumist.

Etendus toimus live'is,  kuid näitlejad ja vaatajad olid erinevates ruumides. Enne etendust arvasin, et võiksin ju sama hästi seda pärast ka dvd'lt vaadata. Kuid tegelikult see etendus ikkagi vajab suurt ekraani ja ma ei kujuta ette seda diivanilt vaatamas. See poleks ikka päris see. Põnev mõte igal juhul. Ja nagu hiljem kohtumiselt lavastajate ja näitlejatega teada sain, siis ka tehniliselt väga keeruline. Kui filmis saab alati uue duubli teha, siis sellisel live ülekandel sellist võimalust pole. Ja see võtab ära ruumi eksimiseks. Sinust ei sõltu mitte ainult teised näitlejad, vaid ka kaameramehed ja helisalvestajad ja kõik muu tehniline tegevus.

Etenduse tipphetkeks oli kindlalt Sergo Varese monoloog Marjust. Tihe tekst täis olulisi viiteid Eesti kultuuritegelastele. See oli tase!

Kokkuvõtteks - vaadata tasus ja kes ei näinud, siis ma eeldan, et nad ikkagi annavad ka dvd välja. Kuid suhtuma peaks sellesse siis juba pigem nagu filmi, mitte etendusse.

Ott Karulin: "Sõin ja jõin seal minagi"
Jaak Allik: "Lugu oma õnne õgivast rahvast"
Mart Niineste: "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?"
Heili Sibrits: "Ene-Liis Semper: tõmbame eesriide nii iseenda kui Eesti eest"

Amy seisukoht

David Hare "Amy seisukoht"
Lavastaja: Mladen Kiselov
Linnateater

Peretütar tuleb peale mõningast eemalolekut tagasi oma ema juurde. Kaasas noormees. Noortel on aga väga erinev arusaamine elust, kultuurist, rahast... Naturaalselt tekitab see põlvkondade vahelise konflikti. Ja kui keegi jääb tugevalt oma seisukoha juurde, siis on raske neid konflikte ka lahendada.

Mu selle aasta kindel lemmik etendus. Klassikaline Linnateater on parimas esituses - psühholoogiline peredraama, kus aeg-ajalt saab õnneks ta turtsatada. Mõned Anu Lambi ja Hele Kõrve dialoogid on lihtsalt suurepärased - neis on kirge ja otsustavust, jumaldamist ja raevu, on välja elamata tundeid ja minevikku jäänud asju, mis oleks pidanud juba ammu lahendatud saama.

Etendus, mida peab nägema.

Andres Laasik: "Kuuldused vana hea teatri surmast on enneaegsed ja liialdatud"

Triin Truuvert: "Siirus teatrilaval"
Meelis Oidsalu: "Miks ma hoidun „Amy seisukohta” arvustamast?"
Kristel Kossar: "Kiselov sukeldub inimhinge sügavikku"

Viies kolonn

Ernest Hemingway "Viies kolonn"
Lavastaja: Ingo Normet
Draamateater

Hispaania kodusõda. Erinevad leerid, erinevad inimesed. Keset kaost hargneb kaks paralleelset tegevust - viienda kolonni likvideerimine ja armastuse otsimine.

Kas rahuliku ja õnneliku elu elamine on võimalik, kui sa oled spioon. Kas on võimalik üks päev "pensionile" jääda ja vaid oma armastatule pühenduda? Kas on võimalik unustada oma eelnev elu? Või mõned inimesed ongi mõeldud üksikuna mööda ilma hulkuma?

Karm etendus. Üdini hemingway'lik - sõda ja armastus käivad alati käsikäes. Merle Palmiste teeb naiivse armastajana hea rolli ja Raimo Passi peategelase sisemised vastuolud on tunnetatavad, kuid nende kahe omavaheline armastus ei tundu kuigi usutav. Etendus on sünge, kuid kindlasti tasub vaadata.

Andres Laasik: "Kerge armastus kerge kuulirahega"
Rein Veidemann: "Ettemängitud operetlik Ernest Hemingway"

Three Kingdoms

Simon Stephens "Three Kingdoms"
Lavastaja: Sebastian Nübling
No99

Kõik algab ühest mõrvast ja selle uurimisest Inglismaal. Seosetu tapmise niidid hakkavad vaikselt hargnema ja edasi jõutakse juba Saksamaa prostitutsiooni ärisse ja lõpuks hoopis tükkis Eesti maffia hämarate tegude juurde. Miski pole järsku enam kindel. Kes on oma, kes vaenlane? Kes kellega kokku mängib? Ja kas ikka peab vurama kohe maailma parandama, kui su enda õue pealne on vaat et prügisemgi? Lihtne on näha teiste probleeme ja neid arvustada, palju raskem iseendaga toime tulla.

Risto Kübar oma sensuaalse hääle ja seksapiiliga ei jää mitte märkamata. Ja üleüldse on näitlejateansambel väga hea kooskõlaga - etenduses on tempot ja lusti.


Etendus, mida peab nägema. Kuigi teine vaatus kippus kohati veidi palaganiks, on selline näitlejate tulevärk Eestis ikkagi harukordne. Loodetavasti maabuvad nad varsti Euroopa turneelt tagasi ja teevad ka siin veel mõned etendused.

Heili Sibrits: "Sukis Risto Kübara seksapiil varjutab seksitööstuse"
Andres Laasik: "NO99-s esietendub kolme Euroopa teatri koostöötükk"
Meelis Oidsalu: "Euroopluse origami"
Eero Epner: "Sebastian Nübling: „Eesti on mulle teater NO 99”"

Madame Bovary

Gustave Flaubert "Madame Bovary"
Lavastaja: Marianne Kõver
Von Krahli teater

Eksistentsialism. Kumb on tegelikult õnnelikum, kas oma maailmas elav naiivne neiu või kindlalt reaalsuses elav psühholoog, kes ei saa aru, et teistsugust elu elades on ka võimalik õnnelik olla. Unistada hoopis teistsugusest elust, kuna me ei saa aru, et õnn võib olla ka hoopis tavanormidega vastupidistelt elu võttes.

Väga rahustav etendus. Sobib hästi kiirest töönädalast välja tulemiseks. Rahulik ja kulgev. Mari Abeli naiivsus peaosatäitjana tuleb väga hästi välja.Eriti just alguse stiilsus ja väljapeetus. Etendus, mida tasub vaadata.

Andres Laasik: "Proua Bovary jalge all kõigub maa"
Janar Ala: "Stiilisõjad Von Krahlis – filmilavastajad toimetavad himukalt teatrilaval"
Jan Kaus: "Elu õpetada või elu õppida?"

12karamazovit

"12karamazovit"
Lavastaja: Kristian Smeds
Von Krahl ja Viljandi Kultuuriakadeemia

Idioodid vol.2. Tundub, et Viljandi tudengid ei saanud oma eelmisest etendusest enam välja ja otsustasid teha ka järgmise samas võtmes. Klassikalisest Dostojevskist ei ole etenduses jälgegi, pigem on tegemist palaganiga, kus näitlejad lihtsalt elavad ennast laval välja. Milleks?

Kogu etenduse oli mul küsimus, miks ma ikka veel saalis istun ja pole veel ära läinud. Mingi lootus oli ikkagi, mis suri koos etenduse lõpuga. Need nelja ja pool tundi olid mu elu piinarikkaim teatrikülastus. Mõned stseenid olid ikka suhteliselt rõvedad ja ma ei saanud kohe üldse aru, mida nendega öelda taheti. Ainus positiivne külg etenduses oli slaavi/mustlas rütmid, mis küll ka kohati (meelega) üle võimendatud kärasse kippusid sumbuma. Ahjaa. kui mitte tahta ennast etendusse kaasa kiskuda, siis tasub esimesse ritta mitte istuda. ;) Kuigi ega päris eemale ei jää publikust keegi.

Üldiselt tundub, et osadele etendus siiski väga meeldis, osadele aga üldse mitte. Mulle ei meeldinud. Aga ma loodan, et Viljandi teatritudengid on ennast nüüd lõpuks välja elanud ja hakkavad nüüd ka midagi mõttega tegema.

Andres Laasik: "Kristian Smeds levitab kättemaksukunsti"
Heili Sibrits: "Kultuuriakadeemia 8. lend: vennad ja õed Karamazovid"

Katuselt

Jarek Kasar ja Uku Uusberg "Katuselt"
Lavastaja: Uku Uusberg
Mängukoht: Põhuteater
Teater No99

On mees, kes on raha teenimisse uppunud, ja on naine, kes veedab oma päevad kodus kraamides ja koristades. Ühel päeval aga ilmutab naisele ennast mees katuselt ja asjad hakkavad järsku hoopis teistsugused näima. Kas argipäevad peavadki igavad olema? Kas aint unistades võib õnnelik olla?

Tänapäevane ja lõbus ooper. Chalice'i looming on lummav ja ooperiga on ta taas teinud oma arengus sammu edasi. Kõigi kolme laulja (Hannaliisa, Uku, Jarek) vahel on etenduses tunda keemiat ja mängulusti. Ja Hannaliisa on laval ikka võimas, kuid samas suudab ta ideaalselt välja mängida ka hapra ja igatseva naise rolli.

Just sellist ooperit me tahtsimegi! Super!

Erkki Hõbe: "Uus ooper: suhtekolmnurk moodsas võtmes"
Andres Laasik: "Katuselt tuleb naise ellu lohutus"

Gilgameš ehk igaviku nupp

"Gilgameš ehk igaviku nupp"
Lavastaja: Peeter Jalakas
Mängukoht: Kultuurikatel
Von Krahl

On kangelane ja on jumalad. Mis teeb kangelasest kangelase? Mis radu tuleb käia, et saada kangelaseks? Mis on igavene elu? Kas kangelased elavad igavesti? Just nendele küsimustele etenduses vastust otsitaksegi, abiks vana Babüloonia  kangelaseepos.

Taas kord on von Krahli teater võtnud ette suured küsimused ja pakkunud neile ka vastuseid. Väga hästi ära kasutatud ruum ja kunstiline lahendus. Super heli ja mõnusalt filosoofiline sisu - kõik eeldused heaks etenduseks. Ja super etendus Gilgameš ongi.


Valner Valme: "Gilgameš ja inimkonna eksistents"
Heili Sibrits: "Tänapäeva kangelased Katlas"
Kairi Prints: "Kumb on sinu kangelane: Homeros või Tuhkatriinu?"
Ott Karulin: "Reset ehk Igaviku nupp"

The Black Rider

William S. Burroghs & Tom Waits "The Black Rider"
Lavastaja: Christian Römer (Saksamaa)
Mängukoht: Kultuurikatel
VAT teater

Jahimeeste (metsavendade) kogukond, kuhu satub kogemata kleenuke raamatupidaja ja armub jahimehe tütresse. Isa aga nõustub oma tütre andma vaid mehele, kes teeb absoluutselt täpse püssilasu. Vältimaks läbikukkumist teeb noor Wilhelm lepingu saatanaga ja saab alati täpselt märki tabavad kuulid. Kuid nagu ikka on saatanaga lepingutel ka teine pool...

Taaskord on kultuurikatlasse sobitatud väga sobiv etendus. Ruum, heli, valgustus - kõik oli super. Samas lugu ise ei köitnud absoluutselt. Mingit pinge kerimist ei tekkinud ja tipppunkt läks minust igal juhul mööda.

Muusikalid ei ole minu žanr. Tean seda. Kuid samas tundus, et ka ülejäänud publik ei saanud etendusest aru ja ei tulnud kaasa. Kahju. Oleks oodanud palju rohkemat. Ahjaa, põtrade tants oli kogu etenduse kõige ägedam koht.

Muusikalide fännidele kohustuslik juba idee ja mängukoha pärast, ülejäänutel soovitan pigem hoiduda.

Heili Sibrits: "Katlas sõlmitakse leping kurjaga"
Heili Sibrits: "Saatan Lauri Saatpalu publikut tillist ei tõmba"
Tambet Kaugema: "Deemonlik nüüdisaegse inimese allegooria"

Härra Biedermann ja tulesüütajad

Max Frisch "Härra Biedermann ja tulesüütajad"
Lavastaja: Kristjan Üksküla
Linnateater

Härra Biedermann on väike-ettevõtja , kes on just äsja vallandanud oma kauaaegse töökaaslase. Just samal õhtul tuleb ta ukse taha hulkur, ja et natukenegi tasakaalustada oma patte, pakub ta hulkurile öömaja. Kuid too hulkur ei taha enam kuidagi lahkuda ja hoopis kutsub veel sõbragi endaga koos härra Biedermann majja. Kas nemad ongi tulesüütajad? See küsimus jääb vaest härra Biedermanni kuni lõpuni vaevama.

Kas liiga palju headust on alati hea? Kas headusele tasutakse alati heaga? Miks ausus tundub alati kõige ebausutavam? Nendele küsimustele paneb see lavastus kindlasti mõtlema. Samas annab etendus ka kohe vastused. Nii et saalist lahkudes on tunne, et endale ei jäänudki millegi üle mõtiskleda. Kristjan Üksküla lavastajadebüüt.

Lõbus etendus väga heade näitlejatega. Tasub vaadata, kuid hilisemaks aruteluks ainest ei anna. Juba saalist välja astudes oli tunne nagu poleks teatris käinudki. Ajaaa, lavastuse tegelaste soengud (parukad) olid vägagi ägedad ning Argo Aadli sobis oma rolli nagu valatult.

Meelis Oidsalu: "Uuskonservatiivsuse võimalikkusest"
Andres Laasik: "Kristjan Üksküla ei vigurda"

Suveetendused vol.2

Tühermaa (R.A.A.A.M, mängukoht: Viinistu katlamaja) - salapärane etendus, kus mängiti palju valguse ja heliga. Samas kippus see heli veidi seal suures katlamajas ka kaduma minema ja etenduse mõte mulle päris kohale ei jõudnud.

Vargamäe Voonake (Albu projekt, mängukoht: Vargamäe) - klassikaline Tammsaare. Head näitlejad hea teksiga. Ainult need sääsed - terve teise vaatuse tegelesin rohkem sääskede tapmisega ja enda sügamisega kui etenduse nautimisega. Vähemalt pool etendusest läks korralduse nahka.

Saatuse heidikute kuu (Draamateater, mängukoht: Laitse kivivilla) - super etendus. Kindlasti selle suve parim. Väga head dialoogid Kersti Heinloolt ja Märt Avandilt ning neile sekundeerimas Jaan Rekkor. Just selline psühholoogiline ja mõtlema panev teater nagu mulle meeldib.

Suveetendused

Või pigem suvel mängitavad etendused. Sest meeldiv on, et ka suvel viitsitakse teha teatrit mõtlevale inimesele ja paljud tükid sobivad ka põhihooaja repertuaaridesse.

Ird, K. (Tartu Uus Teater, mängukoht: Põhuteater) - nüüd ma saan aru küll, miks Tartu Uut teatrit nii palju kiidetakse. Superetendus ja Nero Urke peategelasse rollis oli samuti super hea.

Scapini kelmused (Linnateater, mängukoht: Lavaauk) - ehe commedia dell'artest stiilinäide. Noored on ägedad ning mängulusti jätkub kauemaks. Ja kuivaks ei jää näitlejatest keegi.

Iha jalakate all (Kell Kümme, mängukoht: Kurgja) - psühholoogiline draama, kus pöörded veidi ootamatud ja karmid. Kirge on etenduses palju, kuid kohati tundus mängukoht hakkama domineerima etenduse enda üle.