Matemaatika on ilus

"Matemaatikas leidub võrrandeid, mille asetaksin ühte ritta Michelangelo Taaveti ja da Vinci Mona Lisaga, kõige kaunima kunsti ja kõige kaunima muusikaga. Need on inimloomingu tipu näited. Matemaatika ilu on sügav ja tähendusrikas. Matemaatika ilu on kõige puhtam ja täiuslikum ilu, mida ma üldse suudan ette kujutada. Ja seejuures ma oskan hinnata ka kunsti ja muusikat. Aga minu arvates ei küüni ükski teine ala sellise iluni kui matemaatika. Matemaatika ilu on väga õrn ja peen ilu."

"Need, kes läbivad matemaatika-kursuse saavutavad suuremat ametialast edu, olenemata sellest, mis ametiga tegu. Sa saad paremaks mõtlejaks. Matemaatika õppimine parandab su vaimset vormi, ükskõik, kuidas sa seda vormi hiljem ka kasutad."

"Tänapäeva koolis on keskkoolis matemaatika hariduse tipuks tuletis ja integraal. See on täiesti vale. See oli matemaatika tipp 19. sajandil. 21. sajandil on tõenäosusteooria ja statistika palju tähtsamad kui matemaatiline analüüs. Minu soov on, et keskkoolid viskaksid tuletise ja integraali õppekavast välja, jätaksid need ülikoolidele ja õpetaksid seeasemel tõenäosust ja statistikat. Need on tänapäeva globaalses ühiskonnas hiiglama tähtsad."

Keith Devlin: "Matemaatika kasu"

Keith Devlin: "Matemaatika ilu"

Kes kardab Virginia Woolfi?

Edward Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?"

Lavastaja: Mladen Kiselov

Linnateater

Üks mu lemmikžanri (psühholoogiline draama) ehe näide ka Linnateatri esituses. Ja kuigi No99 versiooni vaatamisest oli mul möödas peaaegu aasta, tekkisid ikkagi pidevad võrdlusmomendid. Mulle meeldis No99 versioon veidi rohkem - kuidagi tihedam, ootamatum. Võib-olla küll arvaksin teisiti, kui oleksin neid etendusi näinud teises järjestuses. Samas näitlejad olid mõlemas väga head.

Linnateatri versiooni juures häiris ka veidi see, et õhustiku loomise nimel oli tehtud mööndusi vaatajate mugavuses - mõnedelt kohtadelt kippusid näitlejad kohati nurga taha ja kaugeks jääma. Selliselt etenduselt ootaks rohkem intiimsust. Kokkuvõttes aga, kui mingi ime läbi õnnestub pileteid saada, siis soovitan seda kindlasti vaatama minna.

Eva Kübar: "Kiselov eksleb inimhingede metsas"

Tiiu Laks: "Kes kardab Virginia Woolfi?"

Ott Karulin: "Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse"

Maarja kuulutamine

Paul Claudel "Maarja kuulutamine"

Lavastaja: Lembit Peterson

Mängukoht: Katariina kirik

Theatrum

Kaks õde ja üks noormees - intriig. Samas ei lasta neil endal midagi otsustada - tuleb täita isa otsust ja talu perenaiseks peaks saama vanem. Saatusel on aga oma roll täita ja veel enne pulmi tuleb vanemal tütrel majast lahkuda. Pikki aastaid veedavad peategelased eralduses kuni lõpuks Jõuluõhtu ime nad taas kokku toob.

Kas veri on paksem kui vesi. Kas õed kaitsevad tegelikult teine-teist elu koleduste eest? Armastus, õnn, surm, haigused - kõik, mis saatusel on pakkuda. Ja kõigele vaatamata jääb alles usk.

Võimas etendus. Kohe algusest peale. Ja mängukohtki ülimalt sobiv (kuigi praeguse aastaaja jaoks veidi jaheda võitu). Müsteerium, kus teksti võib kohati olla küll raske, kuid samas ikkagi väga nauditav jälgida. Laura ja Maria Petersonilt lihtsalt superrollid õdedena. Etendus, mida peab kogema.

Andres Laasik: "Maarja kuulutab teatri väega"

Pille-Riin Purje: "Igavikulubadus täitub sealpool ust"

Eva Kübar: "Armastus, surm ja rasked valikud"

Tiiu Laks: "Püha Katariinas kuulutatakse Maarjat"