Teatrivõlg

On tekkinud väike teatrivõlg. Ja kuna ma kõiki vahepeal nähtud etendusi enam nagunii nii kirkalt ei mäleta, siis vähemalt väike kokkuvõte.

Panso (Draamateater) - suurepärane pearoll Mait Malmsteinilt. Kuna mul endal puudub side Pansoga, siis jäi veidi kaugeks ka kogu etendus. Samas jälle just nii ju õpibki teatri suurkujusid tundma.

Kas ma olen nüüd elus? (Draamateater) - kuna tean etenduse autorit, Siim Nurkliku, isiklikult, siis tahtsin kindlasti näha, mis tal maailmale öelda on. Peale etenduse vaatamist ma pole kindel, et tal ikka oli midagi öelda. Või siis see lihtsalt ei jõudnud minuni, ei puudutanud mind.

Rumm ja viin (Vanemuine) - mononäidend Ott Sepa esituses. Pigem tragöödia, kui komöödia. Lihtne meelelahutus reede õhtuks.

Koletis kuu peal (Linnateater) - kindlasti parim etendus, mida olen sellel kevadel näinud. Seda lihtsalt peab nägema. Hele Kõre ja Priit Võigemast on suurepärased ja temaatika kaasahaarav.

Hedda Gabler (Von Krahl) - Viljandi teatritudengite esimene etendus, mida nägin. Lahedalt lavastatud kõikide rollide dubleerimine - on tegelane ja tema vari, kes kohati räägivad korda mööda või ka samal ajal. Noorte mängurõõmu on lust vaadata.

Idioodid (Von Krahl) - teine Viljandi tudengite etendus. Ma siiani ei suuda otsustada, kas see, mis nad etenduses tegid, oli minu jaoks üle piiri minek või mitte. Kas see oli ikka vajalik? Samas jäi see etendus mind häirima ja pani mõtlema. Mis kindlasti oligi eesmärk.

Mängi minuga (Teoteater) - jälle üks uus ja väike teater enda jaoks avastatud. Kalamaja idüll sobib neile suurepäraselt. Etendus ise on psühholoogiliselt huvitav - kas me ikka elame seda elu, mida peaksime? Või lihtsalt valetame endale päevast päeva?