Miks on raske olla keskkonnasõbralik

Tahaks olla keskkonnasõbralik. Kasvõi moe pärast. Natuke enamat, kui elementaarne enda järelt metsaaluse puhtaks jätmine. Aga raske on see värk.

Ma oleksin nõus oma prügi sorteerima. Natukenegi. Aga sellest pole mingit kasu, kui konteinerid on mõeldud ikka ainult segasodi jaoks ja lähim keskkonnapunkt asub 10 km kaugusel. Ei ole eriti mõttekas sõita selleks maha 10 km, et kaks patareid ära visata. Ideaalne oleks, kui saaksin sorteerida eraldi vähemalt paberi, metalli, klaasi, plasti ja muu sodi. Rootsis see töötab. Õnneks on mul kodu juures vähemalt paberi konteiner olemas. Kuid vahepeal otsustati, et on väga kaval see lukku keerata, nii et vanapaberit oleks võimalik lisada ainult läbi väikese pilu. Väga ebamugav on tervet suurt ajalehekuhilat sealt läbi toppida või siis eraldi kogutud muu paberipraht ükshaaval kotist prügikasti toppida.

Pudeliautomaadid võimaldavad lõpuks ka “valgel” inimesel oma taara ära viia. Mis sest, et need päris kõike vastu ei võta. Vähemalt enamus jõuab ikkagi taastöötlemisse (ja ülejäänud loodetavasti koriluse kaudu ka).

Tahaks sõita ühistranspordiga. Kiire, puhta ja mugava ühistranspordiga. Nagu mujal. Tahaks näha Tallinna liiklust ühistranspordile optimeerituna. Tallinnas sõidavad täiesti karistamatult kõik jõmmid ühistranspordiradadel. Sest neil on ju kiire. Ja mitte üht trahvi ei tehta selle eest.

Göteborgis peavad trammid üliharva ootama rohelist tuld. Kõik valgusfoorid on reguleeritud nii, et olenemata hetketsüklist, pannakse ülejäänud liiklus seisma ja lastakse ühissõiduk läbi. Tallinnas aga kohati tundub asi vastupidine – valgusfoor läheb punaseks just siis, kui tramm hakkab ristmikule jõudma.

Autoga ummikus istumine on masendav. Kuid muud võimalust lihtsalt ei ole. Ühistranspordiga võtaks liiklemine veel kauem aega (sest ka ühistransport istub meil ummikus). Lisaks ei saa sellele kunagi kindel olla.

Peaks ostma endale väikese võrri. :) Saaks rahulikult ummikutest mööda põristada ja ka kütust võtab ta neli korda vähem kui auto. Üks võimalus oleks veel jalgrattaga sõita. Tallinna jalgrattateed on aga lootusetud. Savisaar laseb kõnniteedele maalida jalgratta pildi ja kiitleb ajakirjanduses, et taas lisasime 200 meetrit jalgrattateed. No ei saa nii. Kõrged äärekivid on ühed masendavamad asjad jalgrattateedel. Kahjuks liigagi sagedased. Lisaks veel autojuhtide hoolimatus ning teadmatus. Liikluseeskiri sätestab, et peatee kõrval kulgev jalgratta/kõnnitee on ka osa teest ehk siis kõrvalteelt lähenev sõiduk peab jalgratturile teed andma. Müstilisel kombel on aga ka rattateele paigutatud mingid “anna teed” märgid. Veel lõbusam on muidugi Tartus – tuled hea hooga Riia mäest alla ja avastad järsku, et rattatee lõppeb trepiga. :D

Poodides topitakse alati suurem hunnik kilekotte sulle kaasa. Iga väiksemgi asi on vaja kotti pakkida. Ja kui ütled neile, et ei taha kilekotti, teevad nad väga imestunud näo. Tõesti imelik.

Natuke saab tegelikult iga inimene keskkonnasõbralikum olla. Kasvõi kustutades mõne üleliigse tule ära hetkel, kui antud ruumis keegi ei viibi. Öösiti linnade kohal olevat kuma vaadates on täitsa õudne, kui palju on ikka valgusreostust. Paljud valgustid täidavad küll turvalisuse ning dekoratiivseid eesmärke ja pimedas valgustatud kirikuid või linnamüüri on hästi hubane vaadata, aga kõik reklaamid võiks küll kinni keerata.

Ühesõnaga, kogu seda segast mõttetuhinat kokku võttes, üritan olla keskkonnasõbralik. Kuid vahel olen ka mina laisk. Ja üldist hoolimatust vaadates, tundub asi lootusetuna. Kuid loodan, et vaikselt siiski muutub ka eestlaste suhtumine. :)