Nõmme seiklusrada.

Parim viis oma hirmudega võitlemiseks on nendega silmitsi seista. Ma kardan kõrgust. Kuigi mitte alati. Näiteks pole mul probleemi suvalise vaatetorni otsa ronimisega - ükskõik kui lagunenud see siis ka pole. Aga ilma kindla jalgealuseta on asi keerulisem. Just psühholoogiliselt. Mäletan, et kui pidin xDreamil tulema köiega alla Munamäe tornist oli alguses ikka suhteliselt võimatu ennast sealt rippu lasta. Kokkuvõttes oli see muidugi hästi lõbus.

Nüüd siis käisin Nõmme seiklusrajal. Algus oli kerge. Kuid sellegi poolest võttis teatud aja. Kolmas rada hakkas juba kõrgustesse kalduma ja seega ka veidi raskemaks minema. Neljandale jõudsime juba pimedas. Võib-olla tuli see isegi kasuks - enam ei näinud, kui kõrgel sa tegelikult oled. Psühholoogiliselt on ikka raske mõningaid asju teha. Näiteks üle pooleteist meetrise kuristiku hüpata. Maapinnal poleks see mingi probleem, kuid seal kõrgustes tekib ikkagi tahtmine kuskilt kinni hoida. Ja üldiselt on reegel, et mida kauem istuda ja põdeda, seda keerulisem on asja ära teha. Viimane rada jäi minul täies pikkuses läbimata. Kerge väsimus oli juba rippumisest peal ning ei tundunud kuigi ahvatlev enam kuskil maa ja taeva vahel kõlkuda. Igal juhul on nüüd põhjust ka tagasi minna. Alustada soojenduseks neljandast ja siis edasi viiendale. :)

Igal juhul oli lahe üritus ja hirmud muutusid kindlasti palju väiksemaks. Või vähemalt praegu asjadele mõeldes tundub see nii. :)
Tänud korraldajale, kes rahva kokku ajas.