Israel for dummies

Sügisel sai otsitud võimalusi päikesereisiks ja kuna soov oli ka natuke ringi vaadata ning kultuuri ja loodust nautida saigi valitud sihtpunktiks Iisrael. Ja peab ütlema, et see oli väga äge reis.

Kui keegi peaks kunagi tahtma minna Egiptusesse, siis soovitan pigem minna Iisraeli. Iisraelis on olemas kõik see sama, mis Egiptuses (päike, kultuur), kuid puuduvad igast tüütused (joodamatu kraanivesi, igal pool ligi tükkivad kaubitsejad jne). Iisrael on palju euroopalikum, kuid väikese miinusena ka veidi kallim.

Liiklus on Iisraelis kohati suhteliselt hullumeelne. Signaalitamine on oluline igal väiksemalgi võimalusel ning linnad on lootusetult umbes ja stessirohked. Millegi pärast pole ka ükski kaardivalmistaja suutnud Iisraeli teid ära kaardistada, seega ilma GPS seadmeta sõit tegi asja veel omamoodi keeruliseks. Teed samas on üldjuhul väga head. Aint Palestiina aladel tuli ette veidi ka kehvemaid olusid.

Turvalisuse pärast ei tekkinud mingit muret. Ainus kõhe hetk oli päikeseloojangul Jeruusalemma vanalinnas, kus kohati olid politsei patrullid, kes peatasid me tee ja ütlesid, et sinna pole meil ohutu minna. Ja siis kõrvaltänavatele sattudes tekkis tõesti veidi kõhe tunne. Muidu aga oli kõige suurem turvakontroll juba Frankfurthi lennujaamas ja muidugi tagasi tulles lennujaama sõites. Suuremate kaubanduskeskuste ja muude oluliste objektide ees on küll kontrollid, kes su kotti tahavad näha, kuid see oli pigem formaalsus ja möödus alati sujuvalt.

Sabbath on midagi unikaalset judaismile - reede õhtu päikeseloojangust laupäeva õhtu päikeseloojanguni ei tohi liigutada lillegi ja linnades ulub vaid tuul. Poed on kinni, söögikohad on kinni, bensiinijaamad ei tööta, miski ei toimi. Linn, mis vaid päev varem oli täis rahvast ja melu, jääb järsku reede õhtul täiesti vaikseks ja inimtühjaks. Kui sa pole aga Sabbathiks ettevalmistusi teinud, siis võib see veidi tüütu olla.

Usundite ja kultuuriga seotud kohti leiab Iisraelis iga nurga pealt. Isegi silmi ei pea lahti tegema. Aga samas on ka loodus seal superäge - mäed, soolajärved, kõrbed, ... Mulle üllatusena tuli Iisraeli veinikultuur. Nad täitsa oskavad seda seal teha ja kõikides restoranides olid peamisteks veinideks ikka kohalikud.

Novembris oli Iisraelis endiselt soe ja Punases meres oli vägagi mõnus suplemas käia. Ainsaks miinuseks olid lühikesed päevad, sest peale viite polnud väljas enam väga palju teha. Selle tõttu on võib-olla targem Iisraeli ikkagi minna pigem kevadel - kui päevad on juba pikad, kuid suvine põrgupalavus pole veel saabunud. Kuiv on seal nii ehk naa, sest vihmaperiood saabub alles novembri lõpus ja kestab kaks päeva.

Mõned pildid

Amy seisukoht

David Hare "Amy seisukoht"
Lavastaja: Mladen Kiselov
Linnateater

Peretütar tuleb peale mõningast eemalolekut tagasi oma ema juurde. Kaasas noormees. Noortel on aga väga erinev arusaamine elust, kultuurist, rahast... Naturaalselt tekitab see põlvkondade vahelise konflikti. Ja kui keegi jääb tugevalt oma seisukoha juurde, siis on raske neid konflikte ka lahendada.

Mu selle aasta kindel lemmik etendus. Klassikaline Linnateater on parimas esituses - psühholoogiline peredraama, kus aeg-ajalt saab õnneks ta turtsatada. Mõned Anu Lambi ja Hele Kõrve dialoogid on lihtsalt suurepärased - neis on kirge ja otsustavust, jumaldamist ja raevu, on välja elamata tundeid ja minevikku jäänud asju, mis oleks pidanud juba ammu lahendatud saama.

Etendus, mida peab nägema.

Andres Laasik: "Kuuldused vana hea teatri surmast on enneaegsed ja liialdatud"

Triin Truuvert: "Siirus teatrilaval"
Meelis Oidsalu: "Miks ma hoidun „Amy seisukohta” arvustamast?"
Kristel Kossar: "Kiselov sukeldub inimhinge sügavikku"

Viies kolonn

Ernest Hemingway "Viies kolonn"
Lavastaja: Ingo Normet
Draamateater

Hispaania kodusõda. Erinevad leerid, erinevad inimesed. Keset kaost hargneb kaks paralleelset tegevust - viienda kolonni likvideerimine ja armastuse otsimine.

Kas rahuliku ja õnneliku elu elamine on võimalik, kui sa oled spioon. Kas on võimalik üks päev "pensionile" jääda ja vaid oma armastatule pühenduda? Kas on võimalik unustada oma eelnev elu? Või mõned inimesed ongi mõeldud üksikuna mööda ilma hulkuma?

Karm etendus. Üdini hemingway'lik - sõda ja armastus käivad alati käsikäes. Merle Palmiste teeb naiivse armastajana hea rolli ja Raimo Passi peategelase sisemised vastuolud on tunnetatavad, kuid nende kahe omavaheline armastus ei tundu kuigi usutav. Etendus on sünge, kuid kindlasti tasub vaadata.

Andres Laasik: "Kerge armastus kerge kuulirahega"
Rein Veidemann: "Ettemängitud operetlik Ernest Hemingway"