John Gabriel Borkman

Henrik Ibsen "John Gabriel Borkman"
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Draamateater

Perekond, kus poega on kasvatanud tädi ja kus isa on end juba aastateks oma tuppa lukustanud. Perekond, kes on lennanud kõrgelt, kuid siis järsult kukkunud. Kas noorem põlvkond saab vabaks vanemate mineviku pattudest? Kas ta suudab vastu seista kõigi erinevatele ootustele tema suhtes?

Ibsenlik suhtedraama, kuhu on aktuaalse teemana sisse põimunud ka pangandus ja liiga riskantne investeerimine. Jaan Rekkorilt väga mõjuv osatäitmine - võimas siis kui vaja ja minimalistlikult tagasihoidlik muidu. Nauditav etendus.

Andres Laasik: "Kapitalist Borkman võitleb lõbusalt lõpuni"

Teatri aastaauhinnad selgunud

Parim lavastus: "Meie, kangelased." (Linnateater)
Parim lavastaja: Elmo Nüganen (Linnateater)
Parim naisnäitleja: Ülle Lichtfeldt (Rakvere teater)
Parim meesnäitleja: Ago Anderson (Pärnu Endla)

Eesti teatri aastaauhindade laureaadid

Suvalised mõtted

E-mail. Kui kümme aastat tagasi oli e-mail veel üks peamisi suhtlusvahendeid, siis praegu loen ma e-maili vaevalt korra päevas (silmadega pealkirjadest lasen küll üle veidi tihedamalt) ja vastan veel harvem. Nii heal juhul korra nädalas. E-mail eeldab asünkroonset suhtlemist ja seega ei saa vajada kohest vastamist. Sünkroonse suhtluse jaoks on olemas ju Skype ja/või telefon.

"Do not disturb" staatus. Minu jaoks tähendab see: "Ma olen praegu koosolekul või tegelen mingi kiire asjaga. Kirjuta mulle ja ma vastan sulle kui saan vabamalt hingata".

Töövälisel ajal töötamine. Üldiselt ma taunin seda. Sest tavaliselt see näitab, et organisatsioonis pole asjad päris korras. Töötaja peaks jõudma oma kaheksa tunnise tööpäeva jooksul kõik vajalikud tegevused tehtud. Koos oma rolli muutumisega olen aga ise-ennastki leidnud viimasel ajal väikeseid asju tegemas väljaspool tööaega. Peamiselt on see olnud vastutulek teistele. Lisaks on see ka tore egopaitus: "Ma olen nii tähtis, et teised sõltuvad minust".

Paadimaks. Savisaar ei ole loll. Peale sellist talve teadis ta kohe, et Tallinna linn ei suuda kevadel uputustega toime tulla. Ja vee peal ju sõidetakse paatidega...

(Enese)iroonia. "Kindlaim märk mõistuslike eluvormide olemasolu kohta universumis on see, et keegi neist pole meiega kontakti võtnud".

Tarbetud inimesed

Reko Lundan "Tarbetud inimesed"
Lavastaja: Peeter Raudsepp
VAT Teater

On mees. Oma ala spetsialist, kes ühel päeval lihtsalt koondatakse. Sotsiaalprogrammid lubavad küll mugavalt edasi elada, kuid mitte millegi tegemine hakkab vaikselt närvidele mõjuma. Ja tööd ei paista kusagilt.

Karm on vaadata, kuidas piiri peale aetud inimesed võivad käituda. Ja kui lihtne on ikkagi kaotada jalgealune, kaotada oma au ja väärikus, kaotada oma elu mõte. Ehmatavalt reaalne.

Katariina Lauk teeb taas suurepärase rolli. Tema ümberkehastumisvõime on lihtsalt imeline. Üks hetk mängida sügavalt purjus naist ja järgmisel tõsiselt elu üle filosofeerida. Kohati on mul isegi kahju, et ta suhteliselt väiketeatris on maandunud. Ta on väärt palju suuremat publikuhulka.

Tiiu Laks: "Näidend majanduslanguses Soomest tabab karakteritega otse kümnesse"
Madis Kolk: "Tarbetu taktitunne laval suretab tarviliku teema elus"
Meelis Oidsalu: "Tarbetuse kultuuri on tarvis"

Tartu maraton

Tehtud. Ja nüüd, kolm nädalat hiljem, on ka vaid positiivsed mälestused alles. Aga raske ikka oli. Väga raske. Aga kõigest järgemööda.

Start. Öösel on korralikult tuisanud ja karta on, et rada on pehme. Õnneks on stardiajaks tuul vaibunud ja ka külmakraade pole liiga palju. Olen sattunud enda jaoks ilmselgelt liiga tugevasse stardigruppi. Selle asemel, et eelmise aasta poolmaratoni ajad kahega korrutada ja natuke juurde liita, on nad pigem mu aja kuskil 1,5-ga korrutanud. Igal juhul tüübid mu kõrval räägivad, et nende eesmärgiks on sõita see aasta nelja või nelja ja poole tunniga. Minu eesmärgiks oli sõita kuue tunniga...

Start. Üritan ennast tagasi hoida. Aga imelik on enda ette jätta pikka vahet eelmisega, kui igal pool kõrval käib paras sahmimine. Vaikselt siiski kiiremad rühivad ettepoole ja saan jätkata omas tempos. Suusad pole pahad ja esimene kolmandik möödub väga hea enesetundega.

Ühest asjast ma aint ei saa aru - miks kõik inimesed enne igat väiksemat küngast seisma jäävad. Praktiliselt täiesti. Ja siis käärsammul vaikselt üles tammuvad. Ma olen ikka harjunud ilusti klassikalise sammuga küngastest üles rühkima. Nii kulutangi algul palju jõudu sellele, et tõusudel vaba rada leida. Kuid kuna värskelt sadanud lumi ja eessõitjad on jätnud oma jälje, saan aru, et kui ma sama moodi jätkan, siis olen ma ikka väga varsti omadega läbi. Pehmes lumes sumpamine lihtsalt röövis liiga palju energiat. Otsustasin, et kannatan ära selle küngastel seismise.

Peale Harimäe laskumist tunnen, et kogu määre on suusa alt kadunud. Igast künkast on juba hoopis raskem üles saada. Üle ühe tankimispeatuse määrin suuski. Aga paremaks asi ikka ei lähe. Nüüd hakkab lumi vaikselt hoopis suusa alla kogunema, mis tähendab, et mäest üles annab tagasi ja mäest alla ei libise. Tuleb rohkem kätega tööd teha.

Tankimispeatustes võtan üldse rahulikult. Ja üritan võimalikult palju juua ning ka midagi hamba alla saada. Poolel maal hakkab siiski jõud raugema. Energiabatoon annab küll veel korraks väikese boonuse, kuid viimased 20 kilomeetrit on ikka väga rasked.
Jõudu annavad kolm asja:
1) enda ümber ringi vaadates näen, et ka teistel on täpselt sama raske
2) katkestada pole mingit mõtet. Siis oleks eelmised 50 km ju ilmaasjata ja kuidagi tuleb need järele jäänud 13 km ikkagi ära kannatada
3) meenutus eelmisest aastast, kus ma poolmaratonil samades kohtades lausa lendasin ja nautisin igat vahelduvtõuget

Mõtlen, mille kuradi pärast ma sinna ronisin. Ei kunagi enam. Suusatamine ikka pole päris minu ala...

Viimased neli kilomeetrit on puhas lauskmaa. Võtan ennast veel kokku ja liuglen vaikselt lõpu poole. Viimase kilomeetri sildi juures teeb üks šveitslane pilti. Ergutan teda ja saan ka ise jõudu juurde.

Finiš. 5:28 Tehtud. Väsimus on suur, kuid tunne juba hea. Ja peale sauna läheb veel paremaks. Eriti kui teistega saab muljeid vahetada. Jõuan järeldusele, et korralikuma rajaga, parema suusaga ja, mis peamine, natuke rohkem trenni tehes, olen suuteline Tartu maratoni ka viie tunniga läbima.

Järgmine aasta jälle! Kui vähegi lund on...

Ma armastasin sakslast

A.H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast"
Lavastaja: Elmo Nüganen
Linnateater

On neiu ja on noormees. On armastus. Veel enne kui nad õieti kohtunudki on. On sakslanna ja on eestlane. On noormees, kes oleks pidanud lõpetama ülikooli ja on neiu, kes oleks pidanud olema paruness. On seisuste vahe. On ühiskondlik mõistetamatus. On traagiline armastuslugu.

Parim viimase aja lavastus Linnateatrit. Ja ma arvan, et mulle sattus ka just õige näitlejate koosseis - Külli Teetamm ja Priit Võigemast. Neile sekundeerimas Kalju Orro. Suurepärane näitlejatöö kõigilt kolmelt. Kogu lavakujundus on kolm tooli, üks kohver ja küünal. Masu aja minimalism. Aga töötab. Ja lasebki just näitlejatel jääda alati esile.

Kindlasti etendus, mida peab nägema.

Andres Laasik: "Suur sakslase- armastus täidab tühja ruumi"
Jan Kaus: "Eluvõitluse tühjus ime ümber"
Rein Veidemann: "Armastuse antinoomiad Nüganenilt"

Sügissonaat

Ingmar Bergman "Sügissonaat"
Lavastaja: Priit Pedajas
Draamateater

Üle pika aja saab ema taas kokku oma tütrega. Palju on muutunud, kuid palju on jäänud tuha alla hõõguma ja vajab selgeks rääkimist. Perekonnadraama, kus on tunda, et mõlemad küll armastavad teine-teist ja otsivad lähedust, kuid samas on minevik ikkagi neid lõhestanud ja sellest üle saamine näib võimatu.

Psühholoogilise teatri musternäidis, kus rõhk on sõnal. Ülle Kaljuste ja Maria Avdjushko dialoogid on võimsad, täis tundeid ja emotsioone. Ingmar Bergman pakub peent sisevaadet ema-tütre suhetesse. Kõrgtasemel näitlejateater, mis sobib Draamateatrisse.

Madli Pesti: "Kirglikkuse vajalikkusest teatris"
Ülev Aaloe: "Kirjutada! Kuni mõte töötab ja käsi liigub."