Teatriaasta kokkuvõte 2014

Nähtud etendusi 22, lisaks neli etendust Baltoscandalil ja üks Talveöö unenäol.
Enim meeldinud etendused: Sokrates. Pidusöök Prytaneionis (VAT teater), Muuseas: ma armastan sind (No99), Imede aasta (R.A.A.A.M.).
Parim naisnäitleja: Elisabet Reinsalu (Utoopia rannik. II osa. Laevahukk, Kassirabal, Surnud hinged)
Parim meesnäitleja: Taavi Teplenkov (Utoopia rannik. I osa. Teekond, Augustikuu, Kõik on täis)

Oli huvitav teatriaasta ja nagu lemmikute järgigi aru saab, siis väga eripalgeline. Lisaks mainitud etendustele võib eraldi välja tuua Utoopia ranniku triloogia, mille vaatasin järjest ära aasta alguses. Minule meeldis kõige rohkem Draamateatris etendunud teine osa. Seda eelkõige Elisabet Reinsalu ja Mait Malmsteni osatäitmiste tõttu - nad moodustasid väga dünaamilise ja kirgliku duo.

No99 on saanud noorte lisandumistega uue hingamise. Eriti just Jörgen Liik ja Rea Lest on nii mõneski etenduses juba silma jäänud. "Savisaare" etendust ootan koos kogu Eestiga juba pikisilmi. Kuigi nagu keegi juba mainis, siis võib-olla ei peaks maaslamajat enam lööma.

Aasta suurimaks pettumuseks oli Polygon teater. Ilmselgelt on nad läinud liiga Tamur Tohvri nägu ja sellega kaotanud kogu kire ja uuenduslikkuse. Kõik nende sellel aastal nähtud etendused olid ühtemoodi hallid ja särata.

Lavaka uue lennu esimest etendust "Torm" käisin vaatamas Tartus. Iga kursus on väga oma juhendaja ja "toetava" teatri nägu. Nii kuvab ka sellest kursusest läbi hästi palju VAT teatrile iseloomulikke jooni. Tuleb põnev lend.

See aasta oli ka Baltoscandali aasta. Eelkõige jäid seal nähtud etendused meelde kohalolu kunsti ehedate näidetena - paljudes etendustes tuli sisu ja mõte ise vormile juurde mõelda. See andis vabanduse tõlgendada ja näha just neid asju, mis hetkel endale olulised.

Elisabet Reinsalu jäi meelde eelkõige "Utoopia Rannikust" Aleksandr Herzeni kaasa kirgliku osatäitmisega kuid ka "Kassirabal" ühiskonna poolt tõugatud Hester Swane'i rollis. Taavi Teplenkov on mulle ammu juba meeldinud. See aasta jäi ta meelde eelkõige "Utoopia Ranniku" esimesest osast kriitik Belinski rolliga.

Teatriuudiseid ja minu arvustusi saate endiselt lugeda Teatrisäutsude lehelt.

Teatriaasta kokkuvõte 2013
Teatriaasta kokkuvõte 2012
Teatriaasta kokkuvõte 2011
Teatriaasta kokkuvõte 2010
Teatriaasta kokkuvõte 2009
Teatriaasta kokkuvõte 2008

Parimad naisnäitlejad:
Elisabet Reinsalu (2014)
Kersti Heinloo (2013)
Marika Vaarik (2012)
Anu Lamp (2011)
Ülle Lichtfeldt (2010)
Ita Ever (2009)
Katariina Unt (2008)

Parimad meesnäitlejad:
Taavi Teplenkov (2014)
Jaan Rekkor (2013)
Mait Malmsten (2012)
Risto Kübar (2011)
Argo Aadli (2010)
Priit Võigemast (2009)
Hendrik Toompere Jr (2008)

Teatriaasta kokkuvõte 2013

Nähtud etendusi 21.
Enim meeldinud etendused: Preili Julie (Kell Kümme), Näha Roosat Elevanti (Polygon Teater) ja Titanicu orkester (R.A.A.A.M.).
Parim naisroll: Kersti Heinloo (Preili Julie, Saatuse heidikute kuu)
Parim meesroll: Jaan Rekkor (Kontakt, Kollaborandid)

See aasta oli suveetenduste aasta. Vaikselt on suveetenduste tase tõusnud ja juba ammu pole need enam lihtsad meelelahutajad, vaid annavad mõtlemist ka edaspidiseks. See aasta aga jõudsid minu isiklike lemmikute hulka lausa kaks suveetendust - Preili Julie ja Titanicu orkester. Eriti just Preili Julie jäi meelde oma mängulusti ja kirglikusega.

Parimate hulka mahtusid ainult projektiteatrite etendused, kuid tegelikult oli valik väga raske ja sama hästi oleks seal võinud olla ka mitu Linnateatri etendust (Maailmale nähtamatud pisarad, Kolm vihmast päeva, Kassirabal).

Aasta suurimaks pettumuseks oli minu jaoks No99 - minu varasem lemmikteater. Tundub, et peale ühiskonnakriitiliste etenduste lõppu vaevlevad nad veidi identiteedikriisis. Nad tahavad luua midagi uut ja kordumatut ning selle tõttu ka katsetavad palju. Minu jaoks on aga need katsetused jäänud veidi kaugeks. Hea meelega ootaks No99'lt taas midagi psühholoogilist ja võimast nagu olid "Kes kardab Virginia Woolfi", "Misery" ja "Rambo".

See aasta oli ka esimene aasta, kui kolisin oma teatriarvustused facebooki - Teatrisäutsude lehele. Üritan seal lisaks vahendada ka uusi, alles tulevaid etendusi ja olulisemaid teatriuudiseid. Tasub laikida.

Järgmist aastat tahaks alustada Utoopia ranniku triloogiaga (lõpuks ometi on sinna isegi pileteid võimalik saada) ja paari Rakvere teatri etendusega. Lisaks tahaks tähelepanu pöörata rohkem ka väiksemate teatrite etendustele, sest tundub, et sealt on järjest põnevaid asju tulemas.

Kersti Heinloo on mulle alati sümpatiseerinud oma kirglike osatäitmistega. Preili Julie's oli see aga veel midagi enamat. See on pikaks ajaks meelde jäänud. Tundub, et talle sobivad üdini naiselikud, kuid siiski tugevad rollid. Meesnäitlejatega oli taas palju raskem - Eestis on palju häid näitlejaid. Hästi oleks sobinud Andres Mähar kui Kersti Heinloo lavapartner Preili Julie's. Kuid kahjuks ma rohkem rolle pole talt see aasta näinud. Jaan Rekkor see eest jäi meelde eelkõige võimsate dialoogidega etendusest Kontakt. Mulle meeldib, kuidas ta suudab ka väiksemaid rolle mängida suurelt.  See kord siis mõlemad näitleja-auhinnad Draamateatrisse.

Teatriaasta kokkuvõte 2012
Teatriaasta kokkuvõte 2011
Teatriaasta kokkuvõte 2010
Teatriaasta kokkuvõte 2009
Teatriaasta kokkuvõte 2008

Parimad naisnäitlejad:
Kersti Heinloo (2013)
Marika Vaarik (2012)
Anu Lamp (2011)
Ülle Lichtfeldt (2010)
Ita Ever (2009)
Katariina Unt (2008)

Parimad meesnäitlejad:
Jaan Rekkor (2013)
Mait Malmsten (2012)
Risto Kübar (2011)
Argo Aadli (2010)
Priit Võigemast (2009)
Hendrik Toompere Jr (2008)

Teatriaasta kokkuvõte 2012

Nähtud etendusi suutsin kokku lugeda 20.
Enim meeldinud etendused: Misery (No99), Aeg ja perekond Conway (Linnateater), Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma (R.A.A.A.M).
Parim naisroll: Marika Vaarik (Misery, Suur õgimine)
Parim meesroll: Mait Malmsten (Hävituse ingel, Kolm õde)

See aasta oli nähtud etenduste suhtes veidi rahulikum. Kuna blogimisse tekkis väike auk, siis kindlasti unustasin ka mõned etendused arvestamata. Mingi hetk tekkis mul ka väike teatriküllastumus ja seega võtsin veidi vaiksemalt. Samuti ei jõudnud ma kahjuks see aasta ühelegi teatrifestivalile - ei Baltoscandalile, Draamale ega Talveöö unenäole. Tööreisid ja muud tegemised võtsid oma.

No99 üllatas taas väga erinevate etendustega: Misery, Iphigéneia Aulises, Suur õgimine - kõik väga erineva stiiliga etendused, mis nõuavad ka näitlejatelt väga erinevaid oskusi. Hästi tehtud! Kevadel sattusin palju Draamateatrisse, aga midagi super head sealt ei mäletagi. Pigem jäi meelde alles sügisel nähtud Marquis d'Artiste. Suveetendustest panid enim mõtlema Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma (R.A.A.A.M) ja Tasandikkude helinad (Saueaugu teatritalu).

Marika Vaarik pole mulle varem väga sümpatiseerinud, kuid Misery'ga mängis ta end kindlalt ka minu lemmikuks - temas on mingit jõudu, mis paelub. Enim meelde jäänud meesnäitleja leidmisega oli mul see aasta aga hoopis tõsisemad raskused. Mait Malmsten on muidugi alati stabiilselt hea igasuguses rollis, kuid mul on tunne, et ta on Draamateatrisse juba liiga kauaks pidama jäänud ja vajaks väikest raputust. Noorematest näitlejatest suudab Nero Urke oma rolle alati mõjuvana mängida.

Paarist etendusest, mida see aasta vaatama ei jõudnud, on mul tegelikult kahju - Onu Vanja (Theatrum), Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp (No99), Liblikapüüdja (VAT teater)... Aga loodetavasti mängitakse mõnda neist ka uuel aastal.

Teatriaasta kokkuvõte 2011
Teatriaasta kokkuvõte 2010
Teatriaasta kokkuvõte 2009
Teatriaasta kokkuvõte 2008

Parimad naisnäitlejad:
Marika Vaarik (2012)
Anu Lamp (2011)
Ülle Lichtfeldt (2010)
Ita Ever (2009)
Katariina Unt (2008)

Parimad meesnäitlejad:
Mait Malmsten (2012)
Risto Kübar (2011)
Argo Aadli (2010)
Priit Võigemast (2009)
Hendrik Toompere Jr (2008)

Teatrisäutsud

Peale väikest vaikelu otsustasin oma teatriblogi kolida facebooki: Teatrisäutsud

Sisu on seal veel vähe, aga like'ige sellegi poolest ja andke tagasisidet, kuidas muuta see leht seal paremaks. Kaasautorid on ka teretulnud, sest paratamatult ma ise kõiki häid etendusi vaatama ei jõua.

The Future of Touchscreens

How cool is this!

Tulevikutrendid

Hea artikkel tulevikutrendidest:
Kristjan Rebane: "10 suunaviita tulevikudžunglis orienteerumiseks"

1. Globaliseerumise lagunemine
2. Majanduse kojutoomine
3. Vähemaga leppimine
4. Silmatorkav mitte-tarbimine
5. Järelvalvatavad täiskasvanud
6. Pidev osaline rumalus
7. Digitaalne isolatsioon
8. Põgenemine füüsilisse maailma
9. Vajadus jagatud kogemuste järele
10. Hirmust väsimine

Mõned asjad, mis jäävad:

* uudishimu tuleviku vastu ja igatsus mineviku järele
* vajadus tunnustuse ja austuse järele
* tarve füüsiliste objektide, reaalsete kohtumiste ja kogemuste järele
* ärevus ja hirm
* Maslowi püramiidis tipneva mõtestatuse ja eesmärgi otsingud

Teatriaasta lemmikud 2011

Vikerraadio teatrisaate lemmikud
Parim etendus: "Augustikuu" (Eesti Draamateater, lavastaja Priit Pedajas)
Parim naisnäitleja: Ita Ever ("Augustikuu", "Vombat", "Hiilgav")
Parim meesnäitleja: Priit Võigemast ("Hecuba pärast", "Ma armastasin sakslast")

Linnateatri kolleegipreemiad
Parim lavastus: "Aeg ja perekond Conway" (lavastaja Elmo Nüganen)

Parim naisosatäitja: Hele Kõrve ("Koletis kuu peal", "Amy seisukoht")
Parim meesosatäitja: Priit Võigemast ("Koletis kuu peal")
Publiku lemmik: Anu Lamp


Draamateatri Antsude laureaadid
Parim lavastaja: Ingomar Vihmar ("Õitseng", "Saatuse heidikute kuu")
Parim naisnäitleja: Kersti Heinloo ("Saatuse heidikute kuu")
Parim meesnäitleja: Ivo Uukkivi ("Pulmad", "Õitseng", "Kuni inglid sekkuvad")

Misery

Stephen King "Misery"
Lavastaja: Eva Klemets
No99

Kuulus kirjanik teeb läbi autoõnnetuse. Ta leiab keskealine elust kibestunud haiglaõde ja viib mehe oma majja tervenema. Peagi aga selgub, et kirjanikul ei ole voli omatahtsi kuskile liikuda ja ta sunnitakse kirjutama järge oma kuulsaimale romaanile. Järge, mida saaks lugeda vaid üks inimene. Algab võidujooks ajaga, jaht elu ja surma peale, kus vahendeid ei valita.


Mis on tegelikkus, mis väljamõeldis? Kuhu maale võib minna väljamõeldise kaitsel? Mis on autori kui kunstniku kohustused oma lugejate ees?

Super etendus, super osatäitmistega. Nii Marika Vaarik kui ka Peeter Volkonski sobivad oma rollidesse ideaalselt. Ka algselt vägagi kompaktne lavakujundus teeb vaatamise kontsentreerituks. Tasub istuda võimalikult ees ja võimalikult keskel, et saada vahetu elamus näitlejate näoilmetest ja läbielamistest.

Etendus, mida peab nägema!

Andres Laasik: "Haigevoodi vangistus halvab mõistuse ja tahte"
Heili Sibrits: "Kui julmus pole õudne, vaid lihtsalt hea"
Madis Kolk: "Kus on publiku „naermise koht”?"

Visualiseerimine ruulib

Visualiseerimine annab asjadele palju juurde. Lisa mõõde võrreldes tuima andmestiku/nimekirjaga.

Meistrilt:
20 Great Visualizations of 2011

Teatriaasta kokkuvõte 2011

Nähtud etendusi suutsin kokku lugeda 28 (neist 5 suveetendused).

Enim meeldinud etendused: Amy seisukoht (Linnateater), Ird, K. (Tartu Uus Teater), Saatuse heidikute kuu (Draamateater).
Parim naisroll: Anu Lamp (Amy seisukoht)
Parim meesroll: Risto Kübar (Three Kingdoms)

Imelik on, et välja toodud etenduste alla ei sattunud see kord ühtegi No99 etendust. Olid ju nii Three Kingdoms, The Rise and Fall of Estonia kui ka Võtame uuesti! suurepärased ja väga erineva stiiliga etendused. Võib-olla nad lihtsalt ei suuda mind enam üllatada ja tase on aetud juba nii võrd kõrgeks. Tiit Ojasoo on ju ka ise tunnistanud, et nüüd on üks etapp No99 ajajärgus läbi saanud ja järgneb arvatavasti veidi vaiksem periood.

Naisnäitlejatest tegi kaks väga head rolli Hele Kõrve - Amy seisukoht, Koletis kuu peal. Kuid oma võimsuselt tuli esile ikkagi Anu Lamp. Risto Kübar võlus oma sarmiga eelkõige Three Kingdoms'is. Ta oli seal ikka hoopis teiselt planeedilt. Samas tegid väga head nimirollid oma etendustes ka Nero Urke (Ird, K.) ja Mait Malmstein (Panso).

Ühe uue teatri avastasin enda jaoks ka - Teoteater. Sinna võiks tihedamaltki sattuda. Ning kaks uut ja ägedat mängukohta tuli juurde - Kultuurikatel ja Põhuteater. Neist viimane küll jäi kahjuks ühe suve kohaks, aga loodetavasti toimub Skoone bastionil ka edaspidi üritusi.

Trendid aastal 2012

1. The western economy will continue to drag on the global situation
2. Chinese travelers will become more welcome, and more active, worldwide
3. Ecology continues to move forward in importance
4. Consumerism continues driving many economies and new businesses
5. Transactions will be less about cash and more about connection
6. The US Elections will be impacted by a real 3rd choice

Six megatrends that will affect you in 2012

Krappi viimane lint. Sammumisi

Samuel Beckett "Krappi viimane lint. Sammumisi"
Lavastaja: Rein Oja
Draamateater

On vana mees, väsinud mees. On mees, kes kuulab ja meenutab ning siis oma muljeid edasi salvestab. On lindid, palju linte ja üks magnetofon.

Igal ajahetkel arvame, et just nüüd oleme kõige küpsemad, kõige targemad ja see meie, kes oli viis või kümme aastat tagasi oli hoopis keegi teine. Oli keegi kelle mõtteid või ütlemisi me enam ei tunnista, ei taha tunnistada.

Aeglane ja mõtlik etendus, kus ma kuidagi ei suutnud kokku viia lavastuse esimest ja teist poolt. Ja tegelikult ei pidanudki, sest tegemist oli kahe erineva etendusega, mis vaid kokku pandud. Ain Lutsepp nimitegelasena tegi väga hea rolli.

Andres Laasik: "Becketti Krapp on tagasi ja kuulab minevikku"
Pille-Riin Purje: "Mälestuste kerimine, käiamine ja kõrvaleheitmine"
Ott Karulin: "Sammumisi ümber tüvitekstide"

The Rise and Fall of Estonia

Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper "The Rise and Fall of Estonia"
Lavastajad: Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper
No99

Etendus Eesti ja eestlaste minevikust ja olevikust. Eesti ühiskonna teemade viimane etendus No99 teatrilt. Pildikesed siit ja sealt, erinevatest ajastutest, erinevatest situatsioonidest. Pildikesed, mis ühtset tervikut ei moodusta.

Kui eesmärgiks oli inimestes äratundmisrõõmu tekitamine ja mõtlema panemine, siis minust läks see mööda. Äratundmisrõõmu oli. Veidi. Kuid samas olid enamus pildid viidud liigse ekstreemsuseni ja seega ei tekkinud samastumist.

Etendus toimus live'is,  kuid näitlejad ja vaatajad olid erinevates ruumides. Enne etendust arvasin, et võiksin ju sama hästi seda pärast ka dvd'lt vaadata. Kuid tegelikult see etendus ikkagi vajab suurt ekraani ja ma ei kujuta ette seda diivanilt vaatamas. See poleks ikka päris see. Põnev mõte igal juhul. Ja nagu hiljem kohtumiselt lavastajate ja näitlejatega teada sain, siis ka tehniliselt väga keeruline. Kui filmis saab alati uue duubli teha, siis sellisel live ülekandel sellist võimalust pole. Ja see võtab ära ruumi eksimiseks. Sinust ei sõltu mitte ainult teised näitlejad, vaid ka kaameramehed ja helisalvestajad ja kõik muu tehniline tegevus.

Etenduse tipphetkeks oli kindlalt Sergo Varese monoloog Marjust. Tihe tekst täis olulisi viiteid Eesti kultuuritegelastele. See oli tase!

Kokkuvõtteks - vaadata tasus ja kes ei näinud, siis ma eeldan, et nad ikkagi annavad ka dvd välja. Kuid suhtuma peaks sellesse siis juba pigem nagu filmi, mitte etendusse.

Ott Karulin: "Sõin ja jõin seal minagi"
Jaak Allik: "Lugu oma õnne õgivast rahvast"
Mart Niineste: "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?"
Heili Sibrits: "Ene-Liis Semper: tõmbame eesriide nii iseenda kui Eesti eest"

Israel for dummies

Sügisel sai otsitud võimalusi päikesereisiks ja kuna soov oli ka natuke ringi vaadata ning kultuuri ja loodust nautida saigi valitud sihtpunktiks Iisrael. Ja peab ütlema, et see oli väga äge reis.

Kui keegi peaks kunagi tahtma minna Egiptusesse, siis soovitan pigem minna Iisraeli. Iisraelis on olemas kõik see sama, mis Egiptuses (päike, kultuur), kuid puuduvad igast tüütused (joodamatu kraanivesi, igal pool ligi tükkivad kaubitsejad jne). Iisrael on palju euroopalikum, kuid väikese miinusena ka veidi kallim.

Liiklus on Iisraelis kohati suhteliselt hullumeelne. Signaalitamine on oluline igal väiksemalgi võimalusel ning linnad on lootusetult umbes ja stessirohked. Millegi pärast pole ka ükski kaardivalmistaja suutnud Iisraeli teid ära kaardistada, seega ilma GPS seadmeta sõit tegi asja veel omamoodi keeruliseks. Teed samas on üldjuhul väga head. Aint Palestiina aladel tuli ette veidi ka kehvemaid olusid.

Turvalisuse pärast ei tekkinud mingit muret. Ainus kõhe hetk oli päikeseloojangul Jeruusalemma vanalinnas, kus kohati olid politsei patrullid, kes peatasid me tee ja ütlesid, et sinna pole meil ohutu minna. Ja siis kõrvaltänavatele sattudes tekkis tõesti veidi kõhe tunne. Muidu aga oli kõige suurem turvakontroll juba Frankfurthi lennujaamas ja muidugi tagasi tulles lennujaama sõites. Suuremate kaubanduskeskuste ja muude oluliste objektide ees on küll kontrollid, kes su kotti tahavad näha, kuid see oli pigem formaalsus ja möödus alati sujuvalt.

Sabbath on midagi unikaalset judaismile - reede õhtu päikeseloojangust laupäeva õhtu päikeseloojanguni ei tohi liigutada lillegi ja linnades ulub vaid tuul. Poed on kinni, söögikohad on kinni, bensiinijaamad ei tööta, miski ei toimi. Linn, mis vaid päev varem oli täis rahvast ja melu, jääb järsku reede õhtul täiesti vaikseks ja inimtühjaks. Kui sa pole aga Sabbathiks ettevalmistusi teinud, siis võib see veidi tüütu olla.

Usundite ja kultuuriga seotud kohti leiab Iisraelis iga nurga pealt. Isegi silmi ei pea lahti tegema. Aga samas on ka loodus seal superäge - mäed, soolajärved, kõrbed, ... Mulle üllatusena tuli Iisraeli veinikultuur. Nad täitsa oskavad seda seal teha ja kõikides restoranides olid peamisteks veinideks ikka kohalikud.

Novembris oli Iisraelis endiselt soe ja Punases meres oli vägagi mõnus suplemas käia. Ainsaks miinuseks olid lühikesed päevad, sest peale viite polnud väljas enam väga palju teha. Selle tõttu on võib-olla targem Iisraeli ikkagi minna pigem kevadel - kui päevad on juba pikad, kuid suvine põrgupalavus pole veel saabunud. Kuiv on seal nii ehk naa, sest vihmaperiood saabub alles novembri lõpus ja kestab kaks päeva.

Mõned pildid

Amy seisukoht

David Hare "Amy seisukoht"
Lavastaja: Mladen Kiselov
Linnateater

Peretütar tuleb peale mõningast eemalolekut tagasi oma ema juurde. Kaasas noormees. Noortel on aga väga erinev arusaamine elust, kultuurist, rahast... Naturaalselt tekitab see põlvkondade vahelise konflikti. Ja kui keegi jääb tugevalt oma seisukoha juurde, siis on raske neid konflikte ka lahendada.

Mu selle aasta kindel lemmik etendus. Klassikaline Linnateater on parimas esituses - psühholoogiline peredraama, kus aeg-ajalt saab õnneks ta turtsatada. Mõned Anu Lambi ja Hele Kõrve dialoogid on lihtsalt suurepärased - neis on kirge ja otsustavust, jumaldamist ja raevu, on välja elamata tundeid ja minevikku jäänud asju, mis oleks pidanud juba ammu lahendatud saama.

Etendus, mida peab nägema.

Andres Laasik: "Kuuldused vana hea teatri surmast on enneaegsed ja liialdatud"

Triin Truuvert: "Siirus teatrilaval"
Meelis Oidsalu: "Miks ma hoidun „Amy seisukohta” arvustamast?"
Kristel Kossar: "Kiselov sukeldub inimhinge sügavikku"

Viies kolonn

Ernest Hemingway "Viies kolonn"
Lavastaja: Ingo Normet
Draamateater

Hispaania kodusõda. Erinevad leerid, erinevad inimesed. Keset kaost hargneb kaks paralleelset tegevust - viienda kolonni likvideerimine ja armastuse otsimine.

Kas rahuliku ja õnneliku elu elamine on võimalik, kui sa oled spioon. Kas on võimalik üks päev "pensionile" jääda ja vaid oma armastatule pühenduda? Kas on võimalik unustada oma eelnev elu? Või mõned inimesed ongi mõeldud üksikuna mööda ilma hulkuma?

Karm etendus. Üdini hemingway'lik - sõda ja armastus käivad alati käsikäes. Merle Palmiste teeb naiivse armastajana hea rolli ja Raimo Passi peategelase sisemised vastuolud on tunnetatavad, kuid nende kahe omavaheline armastus ei tundu kuigi usutav. Etendus on sünge, kuid kindlasti tasub vaadata.

Andres Laasik: "Kerge armastus kerge kuulirahega"
Rein Veidemann: "Ettemängitud operetlik Ernest Hemingway"

Three Kingdoms

Simon Stephens "Three Kingdoms"
Lavastaja: Sebastian Nübling
No99

Kõik algab ühest mõrvast ja selle uurimisest Inglismaal. Seosetu tapmise niidid hakkavad vaikselt hargnema ja edasi jõutakse juba Saksamaa prostitutsiooni ärisse ja lõpuks hoopis tükkis Eesti maffia hämarate tegude juurde. Miski pole järsku enam kindel. Kes on oma, kes vaenlane? Kes kellega kokku mängib? Ja kas ikka peab vurama kohe maailma parandama, kui su enda õue pealne on vaat et prügisemgi? Lihtne on näha teiste probleeme ja neid arvustada, palju raskem iseendaga toime tulla.

Risto Kübar oma sensuaalse hääle ja seksapiiliga ei jää mitte märkamata. Ja üleüldse on näitlejateansambel väga hea kooskõlaga - etenduses on tempot ja lusti.


Etendus, mida peab nägema. Kuigi teine vaatus kippus kohati veidi palaganiks, on selline näitlejate tulevärk Eestis ikkagi harukordne. Loodetavasti maabuvad nad varsti Euroopa turneelt tagasi ja teevad ka siin veel mõned etendused.

Heili Sibrits: "Sukis Risto Kübara seksapiil varjutab seksitööstuse"
Andres Laasik: "NO99-s esietendub kolme Euroopa teatri koostöötükk"
Meelis Oidsalu: "Euroopluse origami"
Eero Epner: "Sebastian Nübling: „Eesti on mulle teater NO 99”"