laupäev, 30. juuni 2007

Kaootiline liikumine

Kohati ma mõtlen, et kas on olemas kaootilisemat liikumist kui mina koristamisel. Tüüpiline kodu korrastamine minu puhul näeb välja nii, et hakkan kuskilt suvaliselt pihta. Umbes sealt, mis mind hetkel kõige rohkem häirib. Selle käigus satun mõnda teise tuppa ja näen midagi muud korrastamist vajavat. Selleks, et see pärast ära ei ununeks, võtan aga kohe käsile. Siis veidi aja pärast avastan veel midagi muud ja veel midagi ja veel ning nii kipuvad kõik asjad kuskile poole peale jääma ja korrastatuse asemel tekib veel suurem segadus. Lõpuks küll kõik laabub. Üldjuhul. Siis kui aega on...

reede, 22. juuni 2007

Kodukoht

Brian Friel "Kodukoht"
Lavastaja: Priit Pedajas
Mängukoht: Keilo-Joa mõis
Draamateater

Mängukoht Keila-Joa mõisas on lahe. Loob just sellise õige õhustiku - vana lagunev mõisamaja, mida omanikud enam hästi ei suuda ega taha täielikult korras hoida. Põlvkondade vahetus. Vanade loobumine, uute energia kuid lootusetus. Tahtmine saada välja neist kammitsevatest piiridest. Kodukoha murenemine.

Etendus areneb vaikselt. Tegeleaste omavahelistest suhetest aru saamine võtab veidi aega, kuid rullub lahti siiski suhteliselt loogiliselt. Hästi välja mängitud pilkude mäng. Guido Kangur teeb hea rolli. Mõisavalitsejana on tema see, kes peab kogu seltskonda koos hoidma ja mängima panema.

Veidi nukker suvine mõtisklus, kuid võimsa lõpuga.

Margit Tõnson: "Kaduviku kurvad kangelased"
Andres Keil: "Näide safe-bet-teatrist"

Sildid:

Lennelda priiks...

Viibib hommikune post, kohvki voodis ümber läeb, keegi [unenäos],
keset platsi uhke viit, aga teine viidi siit, [viidi siit].
Kes küll teab kus lõpeb ots, mis küll peagi kaotab jõu, lennelda priiks.
hinges tuuletu põud, kõrvus kumisemas sound, või vaikus.

Kuigi tean et ei iial lõpe piin, petad vahel siiski iseend
vilepilli teeb siis õõnsast õnnepuust vikerkaar - tõusmas suust.
Ennast näeb ja teisi, kui näeb et jääb üks sein, vahepeale,
kõrgub hiigelvalgusfoor punav silm vaid su pool, jah.

Lase rohelist, vilguta kollastki, kuigi sa mitmeid neid ei puutu iialgi
mis peidus teisel pool, peeglike seinapeal teab - kes on prii
kes on prii - kes on prii.

Ultima Thule

neljapäev, 21. juuni 2007

Ronk

Carlo Gozzi "Ronk"
Lavastaja: Elmo Nüganen
Tallinna Linnateater

Juba enne esilinastust ristiti Ronk uueks Kolmeks Apelsiniks. "Armastus kolme apelsini vastu" on ikkagi klassika ja paljud sealsed fraasid endiselt aktiivselt käibes. Rongast midagi külge ei jäänud. Tegu on küll lustaka ja leidliku tükiga, kuid kohati jääb puudu hoogsusest. Linnateatri lavaauk on suur ja seda on raske täita. Kuigi tegevus oli viidud erinevatesse kohtadesse ja kõrgustesse, toimus tegevus siiski vaid ühes kohas korraga, jättes ülejäänud paigad kasutuks.

On veidike armastust, veidike intriigi, on imekaunis printsess ja kuri maag. On vaprust ja julmust, on pauke ja leeke, on mängulust.
Aga tuvid katusel olid ikkagi kõige lahedamad.

Kokkuvõtteks - lõbus suvine meelelahtus. Ei midagi tõsisemat.

Maarja Kangro: "Ronk pakub mahlakat janti igale maitsele"
Kristi Eberhart "Ronk - dramaatiline lugu lõbusate vahepaladega"

Sildid:

Anonüümsed alkohoolikud

Eile koosolekul, kuna ruumis oli palju uusi nägusid, paluti kõigil ennast tutvustada.
"Tere, mina olen John. Tegelen selle ja tollega. Olen olnud siin ettevõttes kaks kuud."

Kui 30 inimest nii järge mööda raporteerisid, tekkis tahtmatult tunne, et olen sattunud anonüümsete alkohoolikute kokkutulekule.
"Tere, mina olen Meelik. Olen olnud alkohoolik juba üle kolme aasta."

teisipäev, 19. juuni 2007

Kaks Paidet

Nädalavahetusel viibisin Paides. Eestimaa süda tervitas mind mitmepalgeliselt. Reede õhtul üritasime kuskilt süüa saada. Kõik poed olid loomulikult selleks ajaks juba kinni. Kohalikus kõrtsus tümpsus kõrvulukustav muusika ja ühtki hingelist polnud näha. Otsustasime igaks juhuks hoiduda. Kuna rohkem alternatiive polnud, olime sunnitud leppima kiirtoidu ja vahupeoga keskväljakul. Kiirtoiduputka ümber oli ehitatud midagi lava taolist, mõned lauad, palju vahtu ja teismeliste disko. Keskmine vanus kippus seal olema nii neljateistkümne ümber. Vaesed ümberkaudsed elanikud igal juhul, kes selle lärmiga kohe kindlasti sõba silmale ei saanud.

Hommik aga tervitas Paidet päikesepaiste ja kohvilõhnaga. Linn oli kui ümber sündinud. Kohvikus olid keelt alla viivad saiakesed, viimase aja parim capuccino, värsked ajalehed ja lahked teenindajad. Ka lõuna ajal pizzat süües täheldasin, et Paides suudetakse palju põnevamaid välja mõelda. Tallinnas levinud Peetri pizza on ikka väga igava valikuga. Muidugi meeldib mulle ameerika stiilis pizza veidi rohkem ka, kui itaalia oma.

Huvitav, kas kõik Eesti väikelinnad on selliselt kahepalgelised - öösel möllavad teismelised, päeval idülliline väikelinna elu...

kolmapäev, 13. juuni 2007

Kolmandad osad

Miks juhtub enamuse filmidega nii, et kolmandad osad tunduvad kuidagi tunduvalt kehvemad kui eelmised? Viimase aja omadest võib näiteks tuua Pirates of The Carribbean III ja Shrek III.
Esimesed osad olid head ja publiku huvi suur. Teised osad olid vaat et veel paremad ja rahva huvigi suurem. Siis aga tulid kolmandad osad, mis ei toonud võrreldes eelmistega midagi uut ja põnevat. Rahva ootus oli aga juba hiigelsuur ja seega ka pettumus kerge tulema. Oleks need kolmandad osad olnud esimesed või teised oleks nad suurepärased olnud.
Tjah. Ja need mõlemad filmid ei piirdu ju vaid kolme osaga...

Sama vist on ka muusika tegemisega. Kui teha kogu aeg sama asja, siis publik tüdineb ära. Alati oodatakse midagi uut, mingit arengut. Ja kui isegi muusikaline areng toimub, kuid žanr jääb samaks, tundub nagu tehtaks taas sama vana igavat asja. Ses suhtes on Madonna heaks vastupidiseks näiteks. Kõik ta plaadid on olnud väga erinevad. Ja ei saa kunagi öelda, et ta oleks igavaks läinud.